Briti esitrompetist, kes kunagi mängis Us3 kuulsas hitis “Cantaloop”, tegi fusion’i ja drum’n’bass hõnguse klantsi plaadi.
Üks on selge – trompetist Gerard Presencer (1972) on imidžiteadlik mees. Plaadiümbrise promofotod temast kõnelevad nii mõndagi. On ilmne, et ta on seda õppinud popparitelt. Paljud inimesed otsustavad asjade üle välise põhjal. Kui rääkida võrdlusest, siis peaks kõige lihtsam ja selgem olema läikpaberil ja uhkeldavalt poseeritud ajakirjade erinevus odaval paberil ja pisikeste piltidega väljaannetest.
Korduvalt inglise parimaks jazztrompetistiks kuulutatud mehe toon vastab kujutisele. Ta mängib nõnda, et see torkab kõrva. Loomulikult saab pikkade nootide korduva kasutamise puhul taas rääkida Miles Davise jumalikust varjust, aga neid, kes sellest võrdlusest pääseda suudavad pole niigi teab kui palju. Kohe avaloos, mis nagu ülejäänudki selle plaadi palad, on kõigest plaadi osad “esimene”, “teine”, kolmas” jne, jääb kõrva dominandina keskteel püsiv fusion ja selle taustal aimduv drum’n’bass-rütmitikkimine. Kui seda pikalt kuulata, tekibki hüpnootiline mõju ja kuulaja triivib Presenceri mõju all kohta, kuhu see muusikagi mõeldud – keskmiselt klantsilt disainitud büroolikku keskkonda, mille kohta mõned ütlevad moodne, teised aga peavad võõrandunuks. Higilõhna ja kärbseid seal igatahes pole, steriilsust aga küll.
Lühidalt. Presenceri antropoloogist isa on ooperilaulja haridusega suur jazzifänn. Teismelisena jazzima hakanud Gerard Presencer ise kerkis laiema tähelepanu orbiidile 90ndate alguses, kui ta mängis trompetit biit-jazzi menugrupi US3 kolm miljonit eksemplari müünud albumi hittloos «Cantaloop». Enne seda oli ta päris noorukina saanud maitsta kuulsuste lähedal olemist Rolling Stonesi trummari Charlie Wattsi loodud veidras bigbändis. Samuti on ta kaasa löönud pop-funkari Jamiroquai plaatidel, musitseerinud koos Incognito, Brand New Heavies’e ja Kula Shakeriga.
Chick Corea ja Herbie Hancockiga on trompetist samuti käinud salvestamas ning vibrafonist Joe Locke’ga, kes ka plaadil “Chasing Reality” kaasa teeb, puutus Presencer kokku juba siis, kui ta mängis koos lahkunud saksofonisti Bob Bergiga.
Mõni aeg tagasi lõpetas ta muusika kirjutamise ühele filmile koos Radioheadi mehe Jonny Greenwoodiga ja omajagu laineid tekitas tema duoesinemine koos Stingiga BBC telesaates “Top Of The Pops”, kus mehed esitasid unplugged-versiooni ansambli Police kunagisest menuloost “Roxanne”.
Lisaks kõigele muule, kui püüda loetleda murdosa tema saavutustest ja tegudest, on Gerard Presencer Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia jazziosakonna juhataja. Seega on meil tegemist mehega, kellesse lihtsalt ei tohi suhtuda lihtsalt. Pealegi on aastaküsitlused neli korda Presenceri Inglismaal tunnistanud oma pillil parimaks jazzmuusikuks. “Part Three” on selgelt üks plaadi iseloomulikumaid lugusid – tikkiva popfunk-drum’n’bass amalgaamrütmiga. Kuid kompositsioonilistest trikkidest struktuuritrikkidest jääb vajaka. Õigemini on neid veidi liiga vähe, et tähelepanu hoidmiseks vajalikku vaheldust tekitada. Me võime rääkida acid jazz’i mõjust ja üritusest olla ka moodsamate biitide lainel moekas, kuid miski manitseb ettevaatlikkusele. See miski on liigne kalle pop-fusion’i suunas, hoolimata faktist, et Presencer kasutab hoopis rohkem neo-bop’i võtteid kui ameerika fusionistid. Teatav kergekaalulisuse mulje tekib ikkagi.
Ta võib olla meisterlik suhtleja ja hästi popmuusikasse painduv mängija, kuid pikemate kompositsioonide ja plaadipikkuse kompositsiooni tarvis on midagi veel lisaks vaja. Ja selleks, et naelutada ennast tõeliselt kuulama… Ehk on tegemist lihtsalt juhtumiga, kus liiga palju koos popparitega koos mänginud muusik on muutunud helides läbematuks ja liigselt pööranud rõhku välisele? Ka see võib olla.
Ometi pole “Chasing Reality” mingi vilets plaat. Temas on lihtsalt liiga vähe isikupära, et ta erilisena eristuks.