Puupüsti täis saalile esinenud Jazzkaar 2024 peaesineja, supergrupp Snarky Puppy hullutas rahvast korralikult. Tegemist on juba 20 aastat tegutsenud ja 19 aastat tuuritanud Ameerika jazz-fusion bändiga, mida juhib üks asutajaliikmeid, bassist Michael League. Eestis esineda oli nende jaoks esmakordne kogemus, publiku vastuvõtt oli sõnulseletamatu. Fännid olid oodanud seda terve kümnendi.
Kui Eesti publiku ette astuti üheksaliikmelisena, siis muidu kuulub bändi roteeruvasse koosseisu ligi 20 muusikut. Tagasi vaadates on irooniline mõelda, et kooslus sündis sellest, et bändijuht League mängis toona Põhja-Texase ülikoolis õppides väidetavalt nii halvasti, et teda ei võetud ühtegi teise kooli muusikarühmitustesse vastu. Nii ei jäänud tal muud üle, kui luua oma bänd.
Sellest hetkest on tänaseks möödunud mitukümmend aastat ning Snarky Puppy saatis Alexela kontserdimajas korda midagi fenomenaalset. Bänd ja publik olid teineteisest täiesti vaimustuses ‒ las viimane kõneleb enda eest.
Egidija (töötab lennundusvaldkonnas): See on minu kolmas Snarky Puppy kontsert, varasemalt olen neid käinud kuulamas Saksamaal ja Itaalias. Kindlaid ootusi ei olnud, teadsin, et tuleb igal juhul väga kvaliteetne kontsert.
Meeldis, millised nad laval olid: nad ei musitseerinud lihtsalt niisama, vaid nautisid ja lõbutsesid. Publik oli imeline, väga teadlik ja kaasaelav. See oli imeline, et bänd tuli tagasi teiseks lisalooks ja et mõlemad lisalood olid nii pikad.
Tulin spetsiaalselt Tallinnasse nende kontserti kuulama, sest bändi mõne päeva pärast toimuva Kaunase kontserdi kuupäev kahjuks ei sobinud. Plaanin järgmisel aastal kindlasti Jazzkaarele tagasi tulla.
Robert Lanzetti (Snarky Puppy kitarrist): Ei osanud midagi kindlat oodata, kuna pole varem bändiga Eestis esinenud. Oli väga vahva, tore publik, kes teadis, millal vaikselt kuulata ja millal hulluda ning energiliselt kaasa elada. See on väga oluline, sest saame publikust palju energiat. Vahel, kui publik on vaikselt, ei saa alati aru, kas neile meeldib või mitte. Samas, kui loo lõppedes aplodeeritakse entusiastlikult, siis võib kindel olla, et esinemine läks korda.
Kontserdipaik oli ilus ja heli väga hea. Kui tavaliselt on saalides kaja või heli ei ole see õige, siis siin oli heli „kuivem“, oli mõnus mängida.
Loodetavasti saame peagi tagasi tulla. Kahju, et Eestisse esinema jõudmine nii kaua aega võttis.
Indrek ja Lauri (muusikud): Näha täna Snarky Puppyt nende täiseheduses on täideläinud unistus. Oleme seda bändi kuulanud ammusest ajast, kui koos pilli hakkasime mängima. See oli umbes siis, kui ilmus nende esimene album „Family Dinner“.
Bändi koosmäng oli täiesti ebamaine. Tähelepanu, mida publik suutis pöörata kogu kontserdi jooksul, oli nii ilus, ja see peegeldus muusikutelt vastu. Ühine kogemus, eestlased on ikka laulurahvas, nagu kuulda saime.
Snarky Puppy on teada oma bändisisese dünaamika poolest. See, kuidas nad mängivad laval kui üks hing, kõik need sünkopeeritud liikumised ja täpsus. Need toored emotsioonid, mis mängijate vahel tekivad, kui näed nende silmsidet ja rõõmu, kui kuskilt mingi hea fill tuleb – sellega on muusikutel nii lihtne samastuda.
Lauri: Raske on midagi negatiivset välja tuua, ainuke on ehk see, et oleksin tahtnud ka enda lemmiklugu „Binky“ kuulda. See on ülimalt haruldane lugu, nad ei ole live’is seda väga kaua mänginud.
Oleme väga tänulikud Jazzkaarele, see on Eesti tippfestival juba nii mitmeid aastaid. Muusikud teavad ja armastavad seda tunnet ning tulevadki just sellepärast kohale, kuna teavad, et siin on need emotsioonid, mida mujalt ei saa. Veel plaanime kindlasti MonoNeoni kuulama minna.
Maarja (laulja): Tulin kontserdile elevuse ja rõõmuga. Üritasin ootusi mitte seada, aga kõige enam tundsin elevust, et saan neid esimest korda live’is näha. Enim nautisin seda, kui energia sai mõnusalt käima ja publikuga tekkis suhtlus, kooshingamine – see pani kontserdile mõnusa kirsi tordile, et nii bänd kui ka kuulajad said muusikas kokku.
Olen juba mõnel tänavuse Jazzkaare kontserdil käinud ja plaanin nii mõnelegi veel minna, näiteks reedel, 26. aprillil lähen kindlasti JT Conceptionit kuulama.
Indrek, ettevõtja: Tulin suurte ootustega, olen kaua oodanud, et nad kuskile siia lähemale tuleksid. Snarky Puppy on üks mu suuri lemmikuid, nii eriline oma heli ja muusika poolest, superhead pillimehed, täna meeldis kogu tervik.
Käin palju erinevatel kontsertidel rokist jazzini, nii siin kui ka kaugemal. Olen igal aastal mõnel Jazzkaare kontserdil käinud, sel aastal on plaanid juba täis.
Andrus (töötab IT-valdkonnas), Allan (üliõpilane):
Andrus: Tulin kõrgete ootustega, kuna on teada, et on väga hea bänd, juba soundi poolest on nad tegijad.
Allan: Sekundeerin. Kuulsin Snarky Puppyst juba 10 aastat tagasi ja kui tuli selline uudis, et bänd, mida oled aastaid kuulanud, tuleb Eestisse, siis nendega lõpuks kohtuda on tõeline unistuse täitumine.
Lauri: Oli vägev kontsert! Kuulates teisi, kes on käinud seda bändi ka varem kuulamas, siis tänane ülesastumine oli nende arvates parim – siin oli hea võbe, rahvas läks kaasa, energia oli sees.
Allan: Alguses olin muidugi ikka rõõmus, et oo kui äge bänd ja ma saan neid täna siin kuulata. Aga muusika ja ülevate emotsioonide kasvades mõistsin, et hea grupi lakmuspaber on see, kuidas nad oma energia üles ehitavad. Kontserdi lõppedes oli nägu krampis kõigist kogetud emotsioonidest, nad tõmbavad su nii kaasa! Selliseid emotsioone ei ole võimalik inimkeelde panna, täielik muusikaline ekstaas. Seda suudavadki teha ainult sellised ansamblid, kus on selline sünergia.
Lauri: Meeldis, et mängiti tuntud lugusid, aga kerge vimkaga. See oli see, mis kütet andis. Muidu on igav, kui mängitakse samamoodi, nagu kuulajad on harjunud seda Youtube’is või Spotifys kuulma. Näiteks kogesin seda ühe loo puhul, mis tegelikult oli kogu aeg heas tempos, aga siis tõmmati see järsku üliaeglaseks. See oli üks selliseid hetki (teeb kätega dramaatiliselt üleva liigutuse) – vot see oli äge, jälle avastamisrõõm.
Allan: Arvan sama, üllatused, vimkad olid parimad. See ka, kui kontsert lõppes ja rahvas hakkas laulma seda sama viisi, mille peale bänd tuli kohe tagasi. Laulurahvas ikkagi, südame tegi soojaks – jee, need olemegi meie! Kõik teadsid seda viisi, laulsid seda kaasa. Usun, et kui nad nii kiiresti lavale tulid, siis pidid nad sama tundma.
Lauri: Tahaks väga minna veel MonoNeoni kuulama, aga kahjuks on teised plaanid.
Allan: Plaanin minna Project Pennarit kuulama 28. aprillil. Tegelikult on mõned tuttavad Eesti grupid veel, mida tahaks kuulda, hoian kaval silma peal.
Dmitri (muusik): Tulin täna, et kuulata head muusikat, näha häid muusikuid laval ja saada inspiratsiooni. Tean nende muusikat, kuid tahtsin neid ka live’is näha. Meeldis et heli oli balansis, helimeeste töö oli super, samuti bändi dünaamika. Istusin päris kaugel (1. rõdu 2. korrusel päris taga), aga kostuv heli oli ikkagi mega. Lemmikhetk oli see, kui bänd tuli teist lisalugu mängima.
Plaanin täna veel Reti Niimanni ja bändi kuulama minna, 26. aprillil MonoNeoni ja 28. aprillil Christian McBride’i kontserdile.
Snarky Puppy (USA)
- aprill 19.00, Alexela Kontserdimaja
Koosseis:
Michael League – bass
Justin Stanton – klahvpillid, trompet
Michael Maher – trompet
Christopher Bullock – saksofon
Jay Jennings – trompet
Nate Werth – perkussioon
Robert Lanzetti – kitarr
Larnell Lewis – trummid
Foto: Rene Jakobson
Vaata kontserdi fotogaleriid.