AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

18/12/2020 Estonian Voices: “Tahame ka 10 aasta pärast pakkuda kuulajale muusikat, mis kõlab värskelt”

Intervjuud

13. detsembril andis Estonian Voices oma 10. sünnipäeva puhul Jõulujazzil lausa kaks kontserti, kus astusid üles ka nende sõbrad Arno Tamm, Ott Kartau ning Curly Strings. Järgmisel õhtul oli neil veidi mahti, et rääkida oma bändi sünniloost, lugude loomeprotsessist, mälestustest ja tulevikuplaanidest. Estonian Voicest usutles Kertu Kärk.

 

Kuidas Estonian Voices alguse sai, milline on selle sünnilugu?

 

Kadri: Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 raames tuli Anne Erm mõttele teha workshopi stiilis koolitus ühele vokaalansamblile. Kuna sel hetkel Eestis veel sellise tasemega vokaalansambleid polnud, helistas ta 2010. aasta jaanuaris mulle ning palus mul 2011. aastaks panna kokku kooslus, kes teeks aasta jooksul koostööd koolitajaga ning paneks tema juhendamisel kokku ka kava.

 

2010. aasta lõpus oli meil kontsert, mille salvestasime ja saatsime M-Pacti lauljale Britt Quentinile, kellest sai meie mentor. Tegime tema juhendamisel oma kava kallal aasta aega tööd ning 2011. aasta detsembris andsime temaga koos ka kontserdi.

 

Algkoosseisus olime mina, Mirjam, Mikk, Ott Kartau ja Ott Kask. Üsna pea tuli juurde Maria ning Ott Kartau läks näitlemise radadele. Seejärel tuli Aare ning Ott Kask läks sõjaväkke. Siis tuli Arno, kes kolis Setomaale, ja siis tuli Rasmus.

 

Kas on keeruline, kui üks bändi liige muutub?

 

Maria: Väga keeruline, sest meie bändis ongi ju ainult hääled. Sulandumine võtab nii kaua aega. Me peame kõigepealt üksteist ja üksteise hääli tundma. Kui keegi vahetub, siis on jälle üks uus hääl, kellega peab hakkama sulanduma.

 

Mikk: Põhimõtteliselt hakkad nagu nullist peale. Aga Rasmusega on kõik väga lihtsalt läinud, sest ta on lihtsalt nii kogenud ja andekas. 

 

Rasmus, kuidas sul see kohanemine läks? Kuidas sa end tundsid, kui liitusid juba päris tuntud bändiga?

 

Rasmus: Mul ei olnud väga aega sellele mõelda, sest kõik oli väga intensiivne. Ma liitusin Estonian Voicesega augustis ja oktoobriks oli meil juba tuur kinnitatud ning pidin portsu noote ja lugusid selgeks õppima. Võib-olla oli see isegi hea, sest sulandumine käis selle tuuri kontsertide jooksul. Kokku oli 10 kontserti ja esimesed paar olid veidi rabedad, aga sealt edasi läks juba lepase reega.

 

Kadri, sina oled Estonian Voicese loominguline juht. Milline on su lugude ja seadete valmimisprotsess?

 

Kadri:  Kuna alguses ei olnud meil iPade, pidime printima metsikus koguses seadete versioone. Üks seade võis olla kuni 15 lehekülge, mida pidi kuues eksemplaris välja printima. Näiteks viimase lauluga jõudsime me 19. versioonini, seega oleks see tähendanud 19x6x15 lehe printimist, mis on väga palju paberit. Vanasti me loomulikult 19 korda oma seadeid välja ei printinud, aga kolm korda võis ikka olla. Seega puhtalt printimise peale kulus väga palju aega. 

 

Seda, et saad proovi käigus aru, et paberile kirjutatu ei toimi ning see tuleb ümber kirjutada, on algusest saati ette tulnud. Meil ei ole olnud mingit referentsbändi, kelle sarnaselt oleme tahtnud kõlada. Samas ei ole meie eesmärk luua midagi uut, vaid pigem midagi, mis meile endile südamest meeldib. See on pidev leiutamine ja võtab hästi palju aega.

 

Mirjam: Minu arust on tore, et me võtamegi seda kui tohutu suurt loomeprotsessi ja me ei klammerdu selle versiooni külge, mis on noodis kirjas. Me võtame endale vabaduse muuta lugu kasvõi viis minutit enne lavale minekut, kui see teeb loo paremaks. Ja kui lugu on juba 10 korda laval kõlanud ja me tunneme, et soovime seda teises suunas kasvatada, siis me teemegi seda. Selline kokkulepe on lihtsustanud meie kokkukasvamist ja oma suuna leidmist. 

 

Milline laul või seade teie lemmik on?

 

Rasmus: Algselt oleks ka meie eilne kontsert võinud olla vähemalt pool tundi pikem, sest kui me panime kirja, mida tahaksime laulda, siis ei suutnud me tükk aega otsustada, mida võtta ja mida jätta. Igal kontserdil on seda valikut väga keeruline teha.

 

Mirjam: Oleme oma lugudesse pannud väga palju oma hinge ja nad on meile lihtsalt nii kallid. Me ei saa ühestki loobuda ja ei saa valida lemmikut, sest nad on meil nii südame küljes.

 

Aga milline on kõige raskem laul?

 

Mirjam: Kui mõelda, kui palju oleme ühele loole aega pühendanud, siis „Kõik, mis sa teed, tee praegu“ . Selle loo hingamise leidmine – kuidas seda võiks laulda, mis tooniga, mis hääled, mis tunded – võttis kõvasti aega. Ta oli kuidagi meie mugavustsoonist väljas ning õpetas meile midagi uut.  Pidime kõigepealt iseennast tundma õppima. 

 

Rasmus: Pahatihti on isegi nii, et kui Kadri, Aare või Maria tuleb proovi uue seade või looga, mis esmapilgul tundub hästi lihtne, siis tagantjärele mõeldes on nähtud kurja vaeva, et see tööle hakkaks või selgeks saaks. Mõned tehniliselt keerukamad lood annavad ennast vahel kergemini kätte kui mõni hästi ilus, lihtne ja klaar lugu. 

 

Publikus tuleb aeg-ajalt ette, et mõni lugu toob pisarad silma. Kas teil endil on ka vahel nii juhtunud?

 

Mikk: Eilsel esimesel kontserdil oli hetk, kus kõik meie naislauljad olid pisarais – see oli loo „Isale“ ajal.

 

Maria: Tormise „Ära loo noorikut“ ajal on mul ka olnud aeg-ajalt klomp kurgus.

 

Mikk: Eriti pärast Tormise surma muutis selle loo esitamine meid härdaks.

 

Mirjam: Vahel, kui publik saalis ei ole päris anonüümne, jookseb lugu esitades peast läbi mõne saalis istuva inimese elu. Kui saad aru, et laul, mida täna laulad, on kuidagi temast, toob see judinad üle selja ja pisarad silma küll.

 

Teie lood on ka tihti väga emotsionaalsed. Näiteks Curly Stringsi repertuaarist laenatud „Kättemaks“ on üks selliseid laule, mis kuulajaid liigutab. Kuidas te nii hästi suudate emotsioonid publikuni viia ja miks te selle loo üldse valisite?

 

Kadri: Eks see kõik oleneb mitmete asjade kombinatsioonist. Kuigi minu soolol on selles loos suur roll, siis tegelikult kuulaja ei peagi aru saama, miks talle need emotsioonid kohale jõuavad. Kui me oleks seda esitanud mõne teise bändiga, siis see ei oleks pruukinud üldse sarnase mõjuga olla. See, kuidas meie hääled kokku kõlavad, see heli summa, sisaldab ka hästi palju emotsionaalset infot.

 

Mirjam: Selle loo valisime oma repertuaari muusika universaalsuse pärast. Midagi selles loos ja meloodias on, mis kisub selle loo poole. 

 

Maria: Kuigi sõnad on väga võimsad ja puudutavad, siis välismaal esitades kõnetab see lugu ka neid, kes sõnadest aru ei saa.

 

Milline koostöö veel teid mõjutanud on?

 

Rasmus: Ühel Jõulujazzil esinesime Take 6-ga koos lauldes „Oh Come All Ye Faithful“. Take 6 liikmed kirjutavad muusikat nii ägedalt, seda on nii inspireeriv ja lihtne laulda. Seade toimib väga hästi ja seda lauldes on meil hästi hea tunne.

 

Kadri: See on nagu kellegi teise kingadesse astumine. Näiteks ma ei kanna eriti kalliskividega ja klaasist kingasid, aga kui ma vahel nendesse astun, siis tunnen end tohutult ilusana, kuigi see ei ole üldse mulle omane. Take 6-ga koos esinemine oli sarnane – see ei olnud küll meie saund, aga pagana mõnus oli küll.

 

Mirjam: Me siiamaani meenutame, kuidas Take 6 tööd teeb ja kuidas nad laulavad. Meil oli võimalus tutvuda sellega, kuidas nemad proovisaalis õpivad ja mida meie saaks nende pealt üle võtta. Samamoodi on koostöö Britt Quentiniga mõjutanud seda, kuidas me lugudega tööd alustame. Temaga oli meil proovis pidevalt selline ahhaa-moment.

 

2020. aasta on olnud hästi keeruline. Milline selleaastane kontsert on teile hästi meelde jäänud ja oluline olnud?

 

Kadri: 9. mail 2010 astusime üles Estonia kontserdisaalis emadepäeva kontserdil ühe looga nimega „Eriline“  ja nüüd, 2020. aastal, täpselt 10 aastat hiljem andsime samal laval virtuaalkontserdi. See jääb seetõttu ka meelde, et see ongi meie üks ja ainuke virtuaalne kontsert.

 

Mirjam: Eriline oli ka eilne kontsert Jõulujazzil. Me tegime midagi, mida me pole mitte kunagi teinud, ja mida me viimase minutini kahtlesime, kas sellega hakkama saame. Tavaolukorras me ühel kontserdil üle ühe esmaettekande ei taha teha, kuid kevadel võtsime vastu otsuse, et sel aastal kasvatame uut repertuaari ja esitame seda alles oma armsale Jazzkaare publikule. Mõtlesime, et paneme ennast koos publikuga proovile ja katsetame, kuidas need lood toimivad.

 

Aga kui vaadata varasematesse aastatesse, siis milline kontsert on eriliselt hinge jäänud?

 

Maria: Minu puhul kindlasti see Take 6 kontsert, sest see on ansambel, keda mina olen aastaid kuulanud ja fännanud. Oli lihtsalt uskumatu seista selle tenori kõrval, kelle häält ma olen kogu aeg imetlenud ning laulda koos temaga.

 

Rasmus: Uskumatu oli see tunne, et me olime laval nendega võrdsed ning tagasisidest tuli välja, et me ei jäänud milleski neile alla. Me olime küll stiili poolest erinevad, kuid vähemalt sama head.

 

Mirjam: Mulle meenub ka Saku Suurhalli kontsert. On ju täiesti uskumatu, et Eestis üks vokaalansambel teeb Saku Suurhallis kontserdi. See on imeline tunne, kui astud lavale ja näed, et kõik need inimesed ongi tulnud sind kuulama.

 

Kas see, et te sel aastal pole saanud nii palju esineda kui oleks soovinud, andiski võimaluse lavale tuua kuus esmaettekannet?

 

Kadri: Kindlasti, aga samas aega rohkem küll ei olnud. See on müüt, et aega on koroonaajal rohkem. Esinemine ise ei võta väga palju aega ära, see moodustab ajaliselt üksnes 5% meie ajast. On küll olnud aegu, kus meil on olnud väga palju esinemisi, kuid sel aastal oli umbes 80% vähem kontserte. 

 

Rasmus: Samas on meie sisuline töö ikka edasi toimunud – mida me teeme, millist muusikat me laulame ja kas keegi teeb uusi seadeid.

 

Kadri: Ühte seadet õpime väga kaua aega, sest me ei taha kvaliteedis järele anda. Kvaliteetse a capella seade lõpuni selgeks õppimine ei saa toimuda paari prooviga, vaid meie puhul tähendab see nädalatepikkust tööprotsessi. Lisaks eelneb sellele seadete kirjutamise aeg.

 

Maria: Võib-olla see „õpime“ ei olegi kõige parem sõna. Me õpime seade kiiresti ära, aga viimistlemine võtab kaua aega, et see lugu elama hakkaks.

 

Rasmus: Publik, kes kontserdile tuleb, näeb vaid ühte tundi selle protsessist, aga reaalselt oleme sellesse meeletult panustanud – kümneid ja sadu tunde.

 

Kus on Estonian Voices 10 aasta pärast?

 

Rasmus: Loodetavasti Jazzkaare laval.

 

Mikk: Väljaspool Eestit tahaks bändiga koos rohkem käia. Ja kunagi saab olema ansambel Estonian Voices Juunior.

 

Maria: Meil on juba kuus miniliiget olemas: kolm poissi ja kolm tüdrukut. 

 

Rasmus: Teemegi 10 aasta pärast kontserdi, kus esineb Estonian Voices ja külalisteks meie lapsed. Neil on nagunii juba lood selged.

 

Kadri: Me tahaks kogu aeg edasi areneda. Soovin, et me ei väsiks enne ära, kui jõuame järgmisele tasemele. Esimese viie aastaga tegime oma arengus tohutu töö ära ja vahepeal on uut materjali lisandunud projektide haaval, mis on tulnud paljuski selle baastaseme pealt. Nende kuue uue, äsja kavva lisandunud loo puhul oligi meil püüd järjest edasi minna mitte kasutada neid samu kõlasid. 

 

Rasmus: Ja mida tase edasi, seda raskemaks nii muusikaliselt kui ka tehniliselt läheb. Mida paremaks me saame, seda raskem on teha järgmist arenguhüpet – see nõuab järjest suuremat pingutust. Ma loodan, et me oleme kõik nõus ansamblina pingutama, seda taset hoidma ja edasi arendama.

 

Kadri: Ma loodan 10 aasta pärast pakkuda kuulajale muusikat, mis on kas värske või kõlab värskel, ja mis meile endale ka midagi 100-protsendilist pakub. 

 

Mirjam: Nii et me nutame ja naerame laval.

 

Estonian Voices 10 & Sõbrad

13. detsembril 2020 Noblessneri valukojas

 

Koosseis:

Kadri Voorand – vokaal
Maria Väli – vokaal
Mirjam Dede – vokaal
Mikk Dede – vokaal
Rasmus Erismaa – vokaal
Aare Külama – vokaal
Arno Tamm – vokaal
Ott Kartau – vokaal
Curly Strings

 

Vaata kontserdi fotogaleriid.