Portugali keeles lauljaid on Jazzkaare publik ikka armastanud. Igal aastal on kas kevadise põhifestivali või Jõulujazzi kavas mõni fado-hääl, bossanoova oskuslikke viljelejaid on leitud ja publiku ette toodud Euroopastki. Tänavu jätkus portugali keeles lauljaid nii Jaiki suurele kui ka Fotografiska väikesele lavale.
Laupäeva õhtul võis Jazzkaarel kuulda Dora Morelenbaumi, kelle nimi on esialgu kuulsam kui ta ise – nimelt on tegu Brasiilia muusikute Paula ja Jaques Morelenbaumi tütrega. Tema vanemad tuuritasid 80-ndatel ja 90-ndatel koos bossanoova isa Antonio Carlos Jobimiga ning bossanoova hõngu on ka Dora muusikas aimamisi tunda. Dora Morelenbaumil on samuti oma esimene suurem tunnustus juba saadud – Latin Grammy auhinna näol ansambli Bala Desejo koosseisus.
Teda kontserdil kuulates mõjus tema hääl ja esitus siiski hapra ja süütuna nagu esimene pintslitõmme puhtale lõuendile. Osaliselt oli niisugune mulje põhjustatud mõnede tema repertuaari kuulunud palade äärmisest lihtsusest. Näiteks laulis ta ühe Brasiilias elava põlisrahva laulu, mille sõnade täpset tähendust väitis ta ise samuti mitte teadvat, lohutades eesti publikut, et selle laulu puhul jagab ta (keele) mittemõistmist kuulajatega.
Enamasti valitses saalis siiski õdusa teineteisemõistmise õhkkond, millesse andis oma tõhusa panuse Dora kaasmuusik Guilherme Lirio. Enamasti oli tema osalus muusikaline, väljendudes laulus ja kitarrimängus, aga ükskord, kui Dora jäi oma nutiseadmest järgmisele loole sobiva rütmipõhja otsimisega kauemaks pusima, hajutas Guilherme ebamugavaks kiskuva vaikuse, naljatades, et Dora on nutiseadmetest sõltuvuses ning lihtsalt peab kahe loo vahel natuke Gameboy või muu taolise vidinaga mängida saama.
Stilistiliselt hõlmas Dora Morelenbaumi kontsert mitmeid suundi. Armsalt süütust ülilihtsusest rahvamuusika või mõne bluusiliku ballaadi esitusel liiguti tänapäevaselt mitmekihilise ja rütmiliselt keerukama muusika juurde ning sealt läbi bossanoova mingisse 1960-ndate hõngulisse kadunud maailma, mis vähemalt minu jaoks manas kujutluses esile toonased soengud ja miniseelikud. Eeltutvustusena oma peatselt ilmuvale uuele albumile esitas Dora laulu, mille pealkirja võiks eesti keelde tõlkida kui „Ruttamises” või „Kiirustades”. Kummardusena jazzipärandile põimisid Guilherme ja Dora selle improvisatsioonilisse vahemängu Charles Minguse loo „Goodbye Pork Pie Hat” teema.
Kirevast stiililehvikust, mida Dora Morelenbaum ja Guilherme Lirio oma kontserdil välja pakkusid, jäi mulje, et ollakse paljude võimaluste ristteel, kust edasi minna võiks mistahes suunas. Jääme huviga ootama, kuhu Dora muusikutee teda edasi viib.
Dora Morelenbaum
- aprill, 20.00, Fotografiska
Koosseis:
Dora Morelenbaum – laul, kitarr, elektroonika
Guilherme Lirio – laul, kitarr
Foto: Teet Raik
Vaata kontserdi fotogaleriid.