27. veeburaril toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Talvejazzi teine ühiskontsert, kus meie kodumaine särav virtuoos Erki Pärnoja jagab lava Jazzkaare publikule juba tuttava Argentina juurtega kitarrilegendi Dominic Milleri ja tema bändiga. Jazzkaare reporter Reili Brandt esitas Dominicile mõned küsimused, millele artist tiheda Euroopa turnee vahepeal vastata jõudis.
Viimane kord, kui oma soolokontserdiga Eesti publiku ette astusite, oli see 2018. a Jazzkaarel. Tol korral esitasite oma eelmise albumi „Silent Light“ kava. See oli Teie debüütalbum ECM Recordsi artistina. ECM Records tähistab sel aastal 50. sünnipäeva ning on Talvejazzi fookuses. Mida Te oma plaadifirmale sünnipäevaks soovite?
Minu soov neile on veel 50 aastat suurepärast muusikat ja edu nende tegemistes. (Ilus lühike mõte, mida sünnipäevakaardile kirjutada.)
Sel aastal olete tuuril oma uue albumi kavaga, 2019. a ilmus kogumik „Absinthe“. Selle albumi pealkiri justkui vihjab „rohelisele haldjale“, salapärasele joogile, mis on olnud mitmete kunstnike ja kirjanike inspiratsioon läbi sajandite. Mis on tegelikult selle pealkirja taga?
Kasutasin absindi ehk „rohelise haldja“ pealkirja rohkem metafoori kui otsese vihjena sellele joogile. Albumi inspiratsioon tuli erinevatest värvikontrastidest ja värvide konfliktist, mis iseloomustab tuntud impressionismi maalikunstnike töid. Nad panid alguse kunstivoolule, mis kaasas ka kirjanikke ja muusikuid, ning tõsi ta on, absint oli neist paljude ühisnimetaja. Uuel albumil proovin ma harmoonia, meloodia ja rütmiga taasluua seda psühhedeelset, ehk isegi uimastavat kogemust, mis tollest ajastust õhkub. Eks aeg näitab, kas ma suutsin impressionismi olemust edukalt tabada või mitte.
Uue albumi tuur algas jaanuari lõpus ning Teie graafik on olnud väga tihe. Kas naudite tuuril olemist ning igal õhtul uues kohas esinemist?
Ei ole paremat tunnet kui see, et saab oma sõpradega aega veeta ja koos muusikat teha. Tahame esineda kus iganes meil seda võimalust pakutakse. Tean, et teen praegu just seda, mida olengi alati tahtnud teha. Elan oma unistuste elu!
Tuuril olemine on vist nagu perega road trip’ile minek. Teile on praegu tuuri-perekonnaks sama grupp muusikuid, kellega koos „Absinthe’i“ albumil musitseerite. Erandiks on Manu Katché, keda asendab löökpillimängija Rhani Krija. Nicolas Fiszman on Jazzkaare publikule juba varasemast tuttav. Kas võiksite ka teisi kontserdil esinevaid muusikuid lähemalt tutvustada?
Santiago Arias mängib bandooniumit. Kohtusin temaga 2016. a Buenos Aireses, olin siis Stingiga tuuril ning nägin Santiagot ühel jämmil. Olin tema mängust vaimustunud ning küsisin, kas ta tahaks minuga koos muusikat teha. Rhani Krijat tunnen juba pikka aega, tema on mu bändi algupärane löökpillimängija. Ta on Maroko juurtega ning sellist gruuvi ei ole mitte kellelgi teisel. Mike Lindup on mulle tuttav ülikooli ajast, hakkasime juba siis koos mängima. Meie vahel oli selline muusikaline telepaatia. Ma lihtsalt armastan teda kui interpreeti. No ja siis on veel Nicolas Fiszman… Teda saan ma kirjeldada ainult ülivõrdes. Ilma temata ma tuurile ei lähekski! Kui Nicolas koju jääb, siis oleme bassist ilma.
Märtsis tähistate oma 60. sünnipäeva. Palju õnne! Millised on Teie enda sünnipäevasoovid?
Soovin oma perega koos aega veeta. See soov lähebki pärast meie Euroopa tuuri lõppemist täide. Kui aus olla, siis ma olen selline ela-üks-päev-korraga-inimene. Ma ei taha ega saa homsest kaugemale mõelda. Mulle piisab tänasest ja selle nautimisest. Aga ma loodan, et jõuan ka selle 60. sünnipäevani.
Dominic Miller Group (UK)
27. veebruaril kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis
Koosseis:
Dominic Miller – kitarr
Nicolas Fiszman – bass
Santiago Arias – bandoonium
Rhani Krija – löökpillid
Mike Lindup – klaver, klahvpillid