Viide itaallasest (spageti)vesterni lavastaja Sergio Leonele kannab kahel põhjusel: a) prantslane David Chevallier on enda sõnul saanud värskeimat innustust just Suure Lombi tagusest folkmuusikast ja looming on vägagi filmilik, ning b) tema perekonnanimi märkis Prantsusmaal ajalooliselt rüütli tiitlit ehk ratsanikku. Haldjani me veel jõuame.
Kavas, millega trio koos Eesti lauljanna Anett Tammega noil segastel aegadel siinmail tuuritas, oli tegelikult kaks erinevat „filmi“. Esimesed kolm pala võinuks hästi sobituda mõnda eksperimentaalsesse road-movie´sse, taustaks lõunapoolsete osariikide unised maastikud, kus kohtuvad folk, country ja varajane blues. Kohtuvad, aga ei segune. Ühine on aimatav hillbilly-mentaliteet. Äratuntavad meloodiad, mis ei kipu just tavamõistes jazziga ühtima.
Jazz tihkab struktuure lõhkuda ja nüüd tuleb mängu eksperimentaalsus, sest pea iga fraasi lõppu, mida Chevallier kas bandžol, akustilisel kuue- või kaheteistkeelsel kitarril mängis, tõi helilooja sisse mõne ootamatuse nagu ka filmi dramaturgiast tuttava kontrapunkti. Teise loo motiiv kandis lausa indie-hõngu, seega soovitan kuulata trio uusimat albumit „Second Life“ neil, kes hindavad juba klassikaks kulunud jänkide põrandaaluseid filmikatsetusi.
Koosseisu võiks Eesti kuulajale võrrelda vaimusilmas Jaak Sooääre, Reigo Ahvena ja Peedu Kassi trioga. Seda nii muusikalise lähenemise ning improvisatsioonilise meisterlikkuse osas kui ka aimatava välise sarnasuse tõttu.
Kuna ainus triost, kes tegelikult heli seadmist vajas, oli Chevallier, siis keeras ta omi nuppe sülearvuti ekraanil ise otse laval.
Kava teine ja pikem osa sobiks oma maavälise astraalse haldjalikkusega neile, kes peavad lugu ilusatest keldi või anglo-saksi legendidest: jutustustest täis härjapõlvlasi, võlureid, draakoneid ja metsahaldjaid.
Anett Tamm täitis tolle metsahaldja rolli laval justkui sümboolselt rohelist kleiti kandes tsüklis „The Ophelia Songbook“ ehk tõlkes „Ophelia lauluraamat“.
Pean tunnistama, et selle tsükli ehk kokkusobitumise kohta oli mul eelnevalt tuntav skepsis. Nii erinev on muusikute taust ja nii kerge libastuda.
Ophelia oli William Shakespeare’i näidendis „Hamlet“ nimiosalise otskohtlane õde, kel oli siiski palju vaimset öelda. Tsükli teksti autor kanadalane Kyrie Kristmanson ongi sõnadesse püüdnud panna seda, mis Ophelial ütlemata jäi. Kahjuks polnud kogu tekst esitlusel haaratav, lauljatari vapustavast häälematerjalist ja esitlusoskusest hoolimata.
Ühe loo introks esitas Tamm luuletuse oma koolikaaslaste Linda ja Pauli (kui ma ei eksi nimedega) kogumikust ning läks siis sujuvalt üle Ophelia/Kristmansoni originaaltekstile, ent esitas refräänid taas eesti keeles (!). Kui siinkirjutaja pärast etteastet lauljannat küsitles, sai ta teada, et refrääni oli ta tõlkinud inglise keelest st see polnud enam introks olnu luuletuse jätk ega ka algupärane refrään. Kooslus mõjus üllatavalt orgaaniliselt. Tagatipuks märkis ta, et enne esmaettekannet jõuti trioga vaid kaks proovi teha. Tamme vahetekstid, mis palasid sisse juhatasid, näitasid, et lauljanna tõepoolest ka tunnetab, mida laulab.
„Ophelia laulud“ oleksid meele järele neile, kes kuulaksid vabatahtlikult Jefferson Airplane´i ja Sarah Brightmani esitamas Stingi loomingut. Eeterlik ja kaunis nagu Kate Bush.
Soovitan mõlemat filmi.
Soovitusi jagan seetõttu, et ainus praktiline põhjus, miks kirjutada arvustusi juba olnud elavatest ettekannetest, on see, et nii saavad huvilised plaatidelt ja netiavarustest otsida seda, mida teised vahetult kogesid. Kui nad aga poleks huvilised, siis nad seda siin ju ei loeks.
David Chevallier trio feat. Anett Tamm
25. veebruaril 2021 kell 19.00 Philly Joe’s jazziklubis
Koosseis:
David Chevallier – kitarr
Sébastien Boisseau – bass
Christophe Lavergne – trummid
Anett Tamm – laul
Vaata kontserdi pildigaleriid.