Bill Frisell on muidugi legend, aga seda on tegelikult ka Eyvind Kang. Tal on palju järgijaid. Mis teeb kahe legendi dialoogi sisuliselt legendaarseks ehk nende maine vääriliseks, on oskus jagada esitus kitarri ja vioola vahel nii, et kumbki ei domineeri. Olgugi, et Frisellil on seljataga ligikaudu sajal erineval plaadil osalemine ja Kangil pelgalt viiekümne ringis. Nad tunnustavad teineteist vastastikku. Seepärast nad ongi tegijad.
Muusika saab alguse tühjusest, mõnest üksikust kaootilisest noodist. Justkui juhuslikult tekkinud helidest. Ometi on mõlemal mehel partituur ees. Kuulajale jääb teadmata, kui palju on mängus mängu ehk improvisatsiooni.
Etteaste on läbivalt mahekõlaline. Sellele polegi määratlust. Frisell on aastakümneid seganud jazzi kõigega, mis talle meelepärane tundub. Kangi loomingus on paljugi orientaalset ja new age´i laadset helikeelt, ent seekord jääb see tagaplaanile. Helid sulavad kokku harmooniateks, ent pudenevad taas laiali nagu mandala tuule käes.
Kui kontserti sisse juhatama tulnud kontrabassist Mingo Rajandi palus lavalt, et kuulajad vähemalt esimeses osas ei filmiks laval toimuvat, sest see segavat esinejaid keskendumast, siis siinkirjutajale jäi sügavalt mõistatuseks, kuidas saanuks üleüldse nende kahe muusiku meditatsiooni miski häirida. Niivõrd harras keskendumine justkui eiranuks isegi publiku kohalolu fakti.
Kogu kava oli kaleidoskooplik, motiivi fragmendid vaheldusid ja duo ei jäänud neist ühelegi pikemalt pidama. Kõlapilt õrn, kuid haprus ei lase helil kordagi katkeda.
Kuskilt maalt lõppevad muusikas mõisted, mis kellegi loomingut tähistavad. Frisell ja Kang on mõlemad just sellised heliloojad: jazz, bluus ja folk segunevad avangardiga ning see omakorda millegagi. Mosaiik peab vaimustama eelkõige loojat ennast. Siis leiab too klaaspärlimäng varem või hiljem ka oma õige kuulaja.
Bill Frisell & Eyvind Kang
Pühapäev, 26. aprill 17.00, Von Krahl
Koosseis:
Bill Frisell – kitarr
Eyvind Kang – vioola
Foto: Sven Tupits