Valsiks on teatavasti tarvis kahte osalist. Tegelikult käis see mõttetarkus muidugi tango kohta, aga üks tants puha.
Argo Vals alustas sellel Sügisjazzi avakontserdil oma kuueloolise plaadi „Lavendel” esitlust, mis iseenesest oli juba maist netis kuulatav, just kahekesi, ent üsna pea liitusid teisedki kitarristid. Tegelikult polnudki avalugu tollelt plaadilt, nagu peaosaline ise kohe tunnistas, aga ilus oli see ikka. Teisisõnu alustas Vals nii Sügisjazzi kui ka esitles plaati, mis on ka omamoodi esmakordsuse sünonüüm.
Neile, kes kohal polnud ja kes pole materjaliga ka muidu tutvunud, võiks mingisuguse pildi esitlusest ja muusikast enesest anda nii: kõik algab Valsist, kes mängib oma kitarril suhteliselt lihtsa ja monotoonse motiivi, paneb harmoonia kordusesse, millele omakorda lisanduvad teised keelpillid mõne väikese erinevusega. Erinevus rikastab ja parem olekski. Muidu jääks looming puhta puiselt kuivaks.
Muusika töötab minimalismil, kõlavarjundeid annavad peamiselt erinevad kajaefektid. See traditsioon on pikk. Jazzkaare vanemale külastajale vast meenub, et midagi sellist tegi juba Weekend Guitar Trio. Valsi puhul vahelduvad lood pikkade häälestamisprotseduuridega, mis muudavad esitluse saalis olijale veidi tüütuks, aga võib aimata, et maestro taotleb oma loomingus täppishäälestust ehk perfektsust. Vals on muidugi legend ja seda staatust ka väärt. Legend aga omakorda kohustab.
Ühe loo algus ei kukkunud välja mitte just päris nii nagu orkestri juht tahtnuks ja bänd alustas uuesti. See ei ole professionaalne, vaid mõjub harrastajalikult. Seda enam, et kuulaja poleks ilmselt väiksest anomaaliast ehk erinevusest salvestusega arugi saanud.
Valsil olid lava väisamas ka külalised, kes salvestusegi tegemisel oma osa andsid. Neist üks, kes samuti kiirelt omamoodi legendi staatusesse tõusunud, Kitty Florentine, andis oma hääle, ent kahjuks jäi esitlusel vokaal pillidele kohati alla. Siinkohal oleks täppisseadistus teinud vajaliku teene lauljatarile ehk helinivood võinuks sarnaselt kitarride häälestamisega paigas olla.
Tantsuks on tarvis kaht: oskust ehk professionaalsust ja midagi veel. Midagi, mis paneb elama. Olgu see siis võime improviseerida või vabadus loominguga ümber käia. Žürii poleks selle pealt soorituse punkte maha võtnud. Isiklikult meeldib siinkirjutajale salvestuse kuuest loost enim „Gambale”.
Argo Vals „Lavendel”
4. september kell 20.00, Fotografiska Tallinn
Kooseis: