Armastusega elatud lood... - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

27/08/2021 Armastusega elatud lood…

Arvustused Jako Kull

Kas sellist ilma me jazzisuvve tahtsimegi, või? Nojah, aga igal juhul ja eriti on neljandat päeva kestva muusikafestifali helikeerised inimesi nii ühendamas kui soojendamas. Ja täpselt sedasama tegi neljapäeva varaõhtul ka Norra jazzlauljatar Torun Eriksen. Debüteerinud 2003. aastal albumiga „Glittercard“ on lauljatar aastate jooksul oma erakordse häälega teinud ilma nii Norra lavadel kui laialdaselt mujal maailmas. Muusikuna tunneb ta end ühtviisi koduselt nii folk- ja popmuusikas kui ka bluusis kombineerides oma heliloomingus sageli eri stiile sidusaks tervikuks. Telliskivi jazzikeskuses andis Torun Eriksen kontserdi koos norra jazzi tipptegijatega. Pianist Eyolf Dale on eestlaste südamed Jazzkaarel juba võitnud, basskitarrist Audun Erlien on kontserte andnud paljude muusikutega Norra jazzi koorekihist ja ka löökpillide mängija Anders Engen on tuntud mitmetest väga headest rühmitustest. 

Inimesi oli saali kogunenud parajalt omajagu, vihma eest peitu.  Torun Eriksen  alustab – „Be like him“ – maheda kaasatõmbavusega, klaver ja hääl jutustavad üheskoos oma lugu, kuskilt miilide kauguselt ja nostalgilisest minevikust…Meeshääled toetavad just parajalt. „Tere tulemast“, ütleb lauljanna. „Lood on meil kataloogist, mis sisaldab lausa kuute plaati. Ja mis täpselt siin täna välja tuleb, ei tea isegi!“. Samas meloodiliselt jutustavas vormis minevikku, lapsepõlve õhtu jätkub, „Passage from the past“. 

Torun Eriksen tutvustab nüüd oma ansamblit ja üht lugu oma esimeselt albumilt – lugu armumisest, „Beeing in love“. Ega ole raske arvata, et loo tonaalsus ja instrumentaal on, on nagu ikka armumisel. On rahulik, aga samas arusaamatult äraolev tunne. Kes teab, see tunneb, kes tunneb, see teab… Torun Eriksen oma liigutustes ja näoilmes ja hääletoonis nii teab kui tunneb. Ilmselt saabki õhtu pühendatud rahule ja armastusele – sest järgmine lugu ütleb, et „ma armastan üht meest“. Muidugi, see on eriline mees, on nagu kärestikuline vesi, nagu päikeseloojang. Ja kuidas mehe puudutus, jah, kuidas see puudutus on nii oodatud, et „lase olla mul sinu“. Klaver ja lauljanna paaris, klaver kui see mees – klaveri loo finaal on just see, millest lauljanna parajasti vestis. Aga klaver jääbki lavale üksi mängima, mängima uut lugu, või õigemini, jätkama juba korra alustatut, seda jõulisemalt üle kinnitamas. Sest sõnu polegi vaja. 

Ansambli täiskoosseisu kohalolus räägitakse…armastusest. Isegi siis kui aina vanemaks jääd, ikka sellest aina mõtled. Kui sööd ja jood, kui elad kuskil linnas, kui mõtled, et võiks veel ühe lapse maailma ilmale tuua – ikka käib kõik armastusest. Loo ajal selgub ka see, et tänaõhtune kandev taust tagapõhjal on klaver. Väike ilus armas naljakas vinjett loo lõppu – nägid need, kes kohal.

„Roosa armastuse“ loos näidatakse aga ka armastuse füüsilist kohalolekut – väljendatuna kõikvõimalikes, kaheinimeselises väljendusvormides. Piisab lauljanna vaatamisest, bassi toetusest, klaverihelist. Vaatajad saavad olukorrast aru, aplaus…

Pärast torunlikku jutulugu, laseb lauljanna kuulaja minna kodudesse, sest kõik „Feels like home“. Bass ja klaver mängivad rahustavat rahu, lasevad ka lauljannal olla oma kodus. Sest jah, me kõik olemegi kodus, seal, kuhu kuulumegi. Suur taldrikulöök lööb viimase vaikse takti. 

Nii, lapselikest täiskasvanuist saame kah kuulda. Seepärast ehk ka see, õhtul esmakordne,  rütmikus, kuigi kõrvalepõiked ikka nood ja needsamad, juba tuttavad. Lauljanna lavaline loomupärane Kohal Olemine ongi see, täiskasvanult lapselik.

Kas publik kah (koos) laulda tahab? Kartlikult arvatakse, et jah. „Song of sadness“, seda kurbust, et äkki keegi meist ei jõuagi homme koju, seda me siis laulsimegi. Aina julgemalt ja  juba südamest, koos klassikaliste klaverisoolodega vahele. Ilus ja hää olemine. Aitäh! Aga oh, see lugu oligi mõeldud ansamblil viimaseks. Selge, aplaus ja hõiked kutsusid nad tagasi lisaloole. Elu koosneb rõhuvas enamikus tööst ja toimetusest, aga jah – õnne peab kah olema, sinna kuhugi vahele ja otsa! Imeline lugu, nagu unelaul lapsele… 

Kokkuvõttes: hea jutuvestja kindlustab inimese huvi ammu toimunud sündmuste vastu sellega, et see ammu juhtunu ilmub meie ette elavana. Minevik astub meie ette tõelise vestluskaaslasena, millega/kellega võib astuda ja peabki astuma kontakti. Olen siin kord kirjutanud, et “hinnata” saab seda, mida oled kogenud. Aga kui kuskilt minevikust kogemust võtta pole, siis tuleb piirduda just-siin-ja-praegu ajahetkes olemise ja viimase sõnalis-emotsionaalse väljendamisega. Just selline olemine neljapäeva õhtupoolikul ka aset leidis. 

PS! Kontserdi lõpul jäin esiritta istuma ja kaaslastega muljeid väljendama. Lahkudes kohtasin  lava ees Eyolf Dale`t, ansambli pianisti. Tänasin, ja ütlesin, et näe, „pean“ siin väikest ülevaadet kirjutama – aga kõik on ju armastus. „Jah“, vastas ta sõbralik-tuttavliku naeratusega, „kõik ongi armastus“.

Torun Eriksen Quartet
26. augustil, Vaba Lava kell 18.00

Koosseis:
Torun Eriksen – vokaal
Eyolf Dale – klaver
Audun Erlien – basskitarr
Anders Engen – trummid

Jako Kull