26. augustil toimus Fotografiskas Argo Vals Bändi kontsert. Ühes Eesti kitarristi, klahvpillimängija ja helilooja Argo Valsiga, astusid lavale ka kitarrist ja klahvpillimängija Karl Petti, kellega Argo ka teisi projekte koos teeb (nt. kitarriduo ValsPetti), klahvpillimängija Kaie Olmre, kes on samuti elektron.live firmas mänedžer ning trummar Karl-Markus Kohv, kes on lisaks sellele bändile ka üks kolmandik Etnosfääri nimelisest bändist. Nende nelja kooslus töötas vaimustavalt, et tuua kuulajateni unustamatu õhtune kontsert jazzkaarel.
Nüüd siis lähemalt kontsertist. Ruumi sisenedes valitses seal pigem suur rahu. Saal oli hämar ja hubane. Laval särasid neli kitarri, kaks suurt pedalboard’i, mitmed süntesaatorid ja trummikomplekt. Kuid mida rohkem kogunes inimesi, seda rahutumaks õhkkond läks. Viimased kiirustasid veel, et leida endale vabad kohad ja istuda maha enne kontserdi algust ning siis see hakkaski — kuid bändi asemel oli laval Argo Vals üksinda. Esimese loona kõlas lugu „Saar“, mis oli täielikult üles ehitatud kitarrile. Peaaegu märkamatu üleminekuga liikus ta edasi loole „Väsimatule Unistajale“, milles lisaks kitarrile figureeris ka trummimasina tuim rütmi tagumine, mis tekitas põneva kontrasti päris instrumendi ja programmeeritud helide vahel. Ruum oli hämar ning ainus valgusallikas säras just laval, mis tekitas täieliku maailmast eraldumise tunde. Aeg paistis justkui lõputu selles hetkes. Helimaastik oli uus ja avastamist oli palju. Miski selles üksinda laval olemises tekitas isikliku ühenduse artistiga.
Nüüd hakkasid iga looga lisanduma ka teised artistid. Alustuseks Karl-Markus, siis Karl ning lõpuks ka Kaie. Nüüdseks kasutati juba peamiselt Argo varasematele kuulajatele tuttavaid eksperimentaalseid süntesaatori helisid, mis on suuresti kasutusel tema 2020 aasta albumil „In Loving Memory Of“. Lugudena käisid läbi nii „Aimias“, „Keeris“, „Sine II“ kui ka „Sine I“, mida aitasid siduda samad eelmainitud süntesaatorid. Kõik lood mõjusid ühe suure tervikuna, mida oli mõnus kuulata. Kuulamisele aitasid kaasa muidugi ka visuaalid, mille kunstnikuks on Eestis tuntud visuaalkunstnik Alyona Movko. Tema sürreaalne kujundite ja värvidepõhine looming aitas luua kosmilise teise dimensiooni tunde, mille mõjud kestsid minu peal veel pikalt peale kontserti. Kindlasti aitasid sellele kaasa ka valgustus, hea õhkkond ja hilisem kellaaeg. Valgustuse kohta nii palju, et minu meelest oli see imeliselt korraldatud. Kõik värvide ja liikumiste valikud toetasid seda atmosfääri loomist ja üldist kontserti.
Kuni selle hetkeni ei olnud publik saanud veel plaksutada, sest lugude üleminekud olid kiired ja sidusad. Kõik soovisid väljendada oma tänulikkust, seega kui eelmainitud lood lõppesid, leiti lõpuks moment ning vallandus suur aplaus. Inimesed olid siiralt lummatud. Selle peale võttis Argo esimest korda mikrofoni ning tutvustas veidi bändi ja lugusid, mida nad just mängisid. Selle lõppedes tulid ette kandmisele lood „Armastus interlude“ ning „Armastus“. Need kaks lugu tekitasid emotsiooni, mida ma kontsertist kõige eredamalt mäletan. Eriti loo „Armastus“ puhul oli tunda sellist suurt sooja lainet, mis üle kõigi peade läks ning rahvast ühiselt haaras. Mitmed inimesed liikusid muusika rütmis ja elasid hingest kaasa igale noodile, mis kõlas. Mina ise olin nende seas. Ei suutnud mööda lasta ühtki nooti, õõtsusin muudkui ja lasin muusikal voolata läbi keha. Mul on ikka veel vau efekt selle peale mõeldes. Tegelikult on see efekt mul terve kontsertiga. See viis mu minema kaugele kosmosesse, samal ajal tuues mu tähelepanu ja mõtted antud hetke. Selline pöörane kontrast kahe äärmuse vahel oli minu jaoks esmakordne kogemus live kontserti puhul.
See lugu võeti arusaadavalt soojalt vastu. Taaskord oli Argol hetk öelda paar lauset ning siis hakkasimegi tüürima vaikselt kontserti lõpu poole. Ettekandmisele tulid veel lood „Sisetunne“ ja „Teatepilk“. Mõlemal lool on Karl Petti olnud osaline ka stuudioversioonides. „Teatepilk“ loole on trummid mänginud plaadil ka Karl-Markus Kohv. Samamoodi nagu ka eelnevalt, kandsid need lood lainetena inimesed endaga kaasa ja tekitasid võimsa elamuse koos fantastilise bändi kokkumängu, valgusšõu, visuaalide ja vaimustava helindusega.
Peale neid kahte lugu tuli ettekandmisele Argo Valsi uus avaldamata lugu, millele pole isegi veel nime antud. Argo pakkus välja, et peale kontserti võivad julgemad oma nimeideedega kohale tulla. Mina teda peale kontserti ei näinud, kuid nimena mõlkus mul meelel sõna „Drift“. Selles loos oli tunda mingit sorti voolavust ja hellust nagu miski kannaks sind kergelt edasi. Tuli ka osa, kus see hellus kadus, ent ka siis paistis see nimi sobivat. See lugu pani mind kindlasti ootama järgnevat Argo Valsi kauamängivat või singlit. Ma loodan, et millalgi see lugu avaldatakse väärilise nimega.
Muidugi plaksutati ka lisalugu välja, milleks oli 9 aasta vanune lugu „Tsihcier“. Loo lõppedes läks veidi aega enne kui inimesed toibusid ja plaksutama hakkasid. Vastupidiselt eelnevale, kus tänutunnet väljendas aplaus, väljendas seda nüüd vaikus. Ma usun, et artistina on see isegi suurem kompliment, kui sa suudad terve saali endaga niimoodi kaasa haarata. Minu jaoks oli see kontsert kindlasti üks parimaid, mis sel aastal kavas oli. Selle oskus ühendada inimlikud tunded ja pillimäng, tehnika ja masinlikkusega tekitasid põneva ja atmosfäärika kogemuse. Suur pluss veel nende kahe ühendamisel oli see, et lood kõlasid peaaegu samamoodi nagu plaadil. Seda on raske teha, aga nemad said sellega suurepäraselt hakkama ja pakkusid hingele midagi sellist, mida see vajas. Kõiges selles augustilõpu tormamises oli vaja võtta moment, et lasta kehal puhata ja hingel tunda. Argo Vals Bänd sobis selleks ideaalselt.
Argo Vals Bänd:
Argo Vals – kitarr, klahvpillid
Karl Petti – kitarr, klahvpillid
Kaie Olmre – klahvpillid
Karl-Markus Kohv – trummikomplekt