Perekond Erki ja Anna Pärnoja ilmselt teab, et sügisesel ajal, kui külmetushaigused ründavad, tuleb tarbida pärnaõit ja võimaluse korral lisada maitse pärast kaneeli. Alandab palavikku ja soodustab higi- ning uriinieritust.
Duo Anna Kaneelina intiimset muusikat võiks võrrelda sooja kaneelimaitselise joogiga, millele sel sügisel (Sügisjazziks) lisandus kammeransambel Raun Juurika seades. Tavaliselt piisab intiimsuseks vaid kahest inimesest (eriti kui tegemist on abielupaariga) ja teisi sinna vaja pole, kuid seekordne koosseisu laiendus aitas paradoksaalselt intiimsust ja soojust hoopis esile tuua. Nagu eksootiline vürts, mida peab parajalt doseerima.
Kaneelina vähemalt senine looming töötab oma hüpnotiseerivalt lihtsatel kordustel – kohati sumbudes ja taas valjenedes. Motiivid laulu all mängib peamiselt Erki Pärnoja kitarr (mida võib kuulda ka Ewert and the Two Dragons´i lugudes, ent Kaneelinas pigem fooniks olles ja lastes just vokaalil esiplaanil kõlada), ehitades harmooniad üles kiht-kihilt, kasutades loop-salvestust ja erinevaid heliblokke. Peamiselt teeb selle töö üks kitarr, kuigi siinkirjutaja on näinud vähemalt korra ka tervet bändi laval. Lühidalt: nende lugude esitamiseks ei lähekski tingimata rohkem tarvis.
Sõltub valikutest ja hea on, et on valikuid.
Juurika seades kvartett alustas justkui tuttavlike pillihäälestamise helidega enne etendust, samal ajal Anna Kaneelina monotoonselt raiuv akord rütmi andmas. Hetk hiljem meenutas kooskõla siiski juba mingit idamaist mustrit, sulades üheks harmooniaks, mille peale lauljatar sai oma enesekaemuslikke laulusõnu esitama asuda. Seni pelgalt markeerinud Erki Pärnoja kitarr tuli jõulisemalt sisse alles koos trummidega. Oma ainsa soolo mängis ta etteaste keskpaiku.
Kaneelina hääl (ja liikumine laval) meenutab muidugi Kate Bushi, ent jääb vast tollest enam truuks laulude põhimeloodiale s.o inimlikule lihtsusele nende esitamisel. Neid võib järele vilistada juba pärast esimest kuulamist. Kõrv harjub kiiresti ja peast need ei kao. Siis meloodiad ei kao, kuniks kõrvu jätkub.
Vokaal on õrn, ent samas ka tugevalt kandev.
Loomulikult moodustavad Peedu Kass (kontra)bassil, Joel-Rasmus Remmel klahvidel ning Ahto Abner trummidel ehk põhikoosseis omamoodi unistuste bändi.
Ent on veel midagi – kui lisada kvartett, metsasarv ning flööt, võtab Kaneelina tekste esitledes kohati ootamatult Nick Cave’i võtmes jutlustaja rolli. Foon toetab. Mõnevõrra hiljem esitab ta Jim Morrisoni laadile sarnaneva monoloogi a la „Riders on the Storm“ või „The End“. Veelgi hiljem kõlabki veidi soul’ilik pala, mis 60ndatele omases psühhedeelsuses kõlbaks saatma dokfilmi hipide rännakust läbi kontinendi. Võimalik, et Stevie Nicksi esituses.
Seda kõike pole siinkirjutaja eelnevate lavakoosseisude juures varem täheldanud. Igal juhul on tegemist muusikaga, kus trummar saab ohtralt vatitikkusid meenutavaid trummipulki kasutada, keelpillid aga pizzicato´t praktiseerida. See toetab.
Sageli toovad bändid, mis oma nime juba igaviku marmortahvlitele raiunud, lavale keelpillikvarteti või koguni sümfooniaorkestri selleks, et panna kontrastid sobituma. Lisades seade, mis sinna algselt ei kuulu. Omamoodi eksperimendina. Eksklusiivsusena.
Kaneelina puhul pole kontrasti, on orgaanika. Midagi sellist teeb juba aastaid suures ilmas tuuritav, samuti naishäälne Florence + The Machine.
Loodetavasti ei jää see koosseis ühekordseks, kuigi teatavasti tähendab suurem koosseis suuremat korraldamist – mida enam inimfaktorit, seda suuremad kulud ja rohkem planeerimist.
Anna Kaneelina on nagu kaneeline ahjuõun, mis tilgub pärnaõie siirupist. Kuulajal tekivad kaneelud.
Anna Kaneelina & kammeransambel
27.oktoobril 2020 kell 19.00 KUMU auditooriumis
Koosseis:
Anna Pärnoja – vokaal
Erki Pärnoja – kitarr
Joel-Rasmus Remmel – klahvpillid
Peedu Kass – kontrabass
Ahto Abner – trummid
Hanna-Liis Nahkur – viiul
Mari-Katrina Suss – viiul
Helena Altmanis – vioola
Andreas Lend – tšello
Mattias Vihmann – metsasarv
Liisa Kawasaki – flööt
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!