12. oktoobril esineb Jazzkaarel kaasaaegset soul’i viljelev Anett, kellel ilmus hiljuti uus singel „So Far So Good“. Kontserdil lubab Anett lisaks uuele singlile esitada ka värskeid ja veel avaldamata laule. Enne kontserti vestles Kaisa Potisepp lauljatariga tema loomingust ning teekonnast nii muusiku kui inimesena.
Viimastel aastatel, eriti käesoleva aasta jooksul on sinu muusikakarjääris palju toimunud. Kas tunned, et nüüd on käes nn sinu hetk?
Mõnes mõttes küll. See tunne on üldse väga rewarding, sest aastaid tegelesin muusikaga millegi muu kõrvalt. Ja nüüd, kui olen otsustanud ainult sellele keskenduda, muusika ongi plaan A, siis on kuidagi see ratas käima läinud. See on nii julgustav. Ja see, et keegi mind kuidagi nüüd avastanud või leidnud on… Kui andsin aasta aega tagasi oma esimese EP välja, mis keskendus eneseotsingutele ja enda avamisele, tabasin end mõttelt, et senikaua, kuni ma väga tugevalt alles iseennast otsin, pean iseennast leidma, enne kui keegi teine mind ja minu loomingut avastab. Ma tunnen, et minu puhul see pidas paika. Viimaste aastate jooksul olen enda ümber leidnud võrratud inimesed, kellega koos ühiste eesmärkide nimel töötada, andekad muusikud, kellega muusikat kirjutada ja kellega lava jagada. Tunnen ennast praeguses hetkes väga hästi ja tunnen, et olen ennast leidnud.
Oled teinud koostööd näiteks Frederik Küütsi ja nüüd ka uue singli puhul Jonas Kaarnametsaga. Kas see, kellega koostööd teed, mõjutab ka sinu teekonda muusikuna?
Kindlasti, sest igaühel on oma käekiri ja need lood, mis sünnivad, ongi mitme erineva muusiku ja nende mõttemaailma sümbioos. Nii et see kindlasti mõjutab ja mõnes mõttes kujundab seda muusikat. Samas, kui sa juba kellegi enda kõrvale valid, kellega muusikat kirjutada, siis tead enam-vähem, kuhu suunas muusikaliselt liigute.
Aga lisaks muusikutele ja produtsentidele on minu jaoks hästi oluline, et leidsin enda kõrvale mänedžeri, kes mõistab, toetab ja julgustab nii muusikalises mõttes kui ka sõbrana. Loomingu avaldamine on nii personaalne ja nii isiklik asi, et on loomulik tahta, et see tuleks välja kõige paremas võimalikus võtmes ja jõuaks õigel viisil kuulajateni. Nii et kindlasti on minu jaoks see oluline, et just need inimesed on minu jaoks olemas ja et meil on hea klapp.
Paljud sinu laulud on tõesti väga isiklikel teemadel ja räägivad ka armastusest. Kui keeruline oli alguses neid lugusid avaldada ja kas see on praegu sellevõrra keerulisem, et sa tead, et sul on nüüd ka rohkem kuulajaid?
Ma pean ütlema, et algus oli keerulisem. See, et praegu on kuulajaid rohkem, on just julgustavam. Aga ma mäletan hästi, kui ma kirjutasin lugu ‘‘All Over Again’’ ja ma olin sinna mõelnud sõnad „I’m scared of letting you closer, leave my heart open, what if it gets broken all over again?“. Kuigi mu lood on kõik päris isiklikud, siis just need sõnad olid miskipärast sellised, kus ma mõtlesin väga pikalt, kas julgen seda avaldada.
Nii et jah, alguses ma kindlasti põdesin mingite kohtade peal, et see on nii otsene tõlgendus minu mingist hetkeseisundist. Need sõnad said nii ausalt muusikasse kirjutatud, et seal polnud ruumi pehmenduseks ja tundsin, et tahan need asjad just täpselt niimoodi välja öelda. Ma olen kuulanud palju selliseid artiste nagu Adele ja Sam Smith, kes on väga hingestatud lauljad ja kelle muusika sõnum on väga aus ja otsekohene. Ma olen ise palju jõudu saanud ja samastunud sellise muusikaga. See on nii võluv hetk – laulda oma kõige isiklikematest hetkedest ja hirmudest, aga teha seda kõige mugavamas keskkonnas, milleks on muusika.
Mis paneb sind muusikat kirjutama?
Kõik tugevad emotsioonid, aga tihti just need melanhoolsemad. Kas on siis keegi teine pannud mind midagi tundma või olen ma ise käitunud mingil viisil, mis pole üldse minu moodi ja ma tahan seda kuidagi lahti mõtestada või aru saada, miks see nii oli. Sellistel hetkedel otsin vastuseid läbi muusika. Tihtipeale ongi nii sündinud lood kõige ausamad, sest sina ise ka veel ei tea, kuhu lugu jõuab.
Kas sinu enda muusika on aidanud sul nendest emotsioonidest vabaneda?
Ma arvan, et muusika on aidanud nendest emotsioonidest aru saada. Mõnes mõttes olen nendele melanhoolsematele mõtetele helgema või positiivsema väljundi leidnud. Ühelt poolt on see keeruline, sest läbi muusika kannan ma kaasas neid emotsioone, mis võib-olla ei saada mind enam igapäevaselt, aga nad tulevad iga kord minuga kaasa, kui ma lavale lähen. Aga samas on need mõtted ja tunded saanud hingestatud muusikaks, mis ei ole ainult mulle, vaid ka kuulajatele suhestumiseks.
Ma olen kirjutanud ka palju laule, mis said valmis väga kiiresti, aga siis päev hiljem kuulates tajun, et neil pole sellist väärtust, et võiks edasi nokitseda või välja anda. Tihti see ongi olukord, kus kirjutan mingi tugeva emotsiooni endast välja, aga see peabki ainult selleks jääma, see ei pidanudki kuskile mujale minema.
Kas sul on sahtlis ka laule, mille kohta mõtled, et see oleks väärt avaldamist, aga sa ise ei ole selleks valmis?
Nii huvitav küsimus! Aga kui mõtlen, siis hetkel vist pole.
Aga on sul seda ette tulnud?
Ma arvan, et kui sa ei ole valmis midagi välja ütlema, siis see ärevus võib tekkida pigem teadmisest, et see on mõeldud teistele kuulamiseks. Küll aga kui sa oma peas selle mõtte või väljaöelduga rahu oled teinud ja ise tead, miks sa nii tundsid, oled olukorrast õppinud, siis on ka kergem see välja öelda. Mina peale oma debüüt EP esimese singli avaldamist pole enam tundnud ärevust või seda, et ma ei julgeks midagi välja anda, sest ma pole selleks ise valmis. Valmisoleku saab ainult ise tekitada.
Siit ehk jõuamegi tagasi selle mõtteni, mida jagasid ka intervjuu alguses – kui sina ise tead, mis kogemus see oli või kes sina ise oled, siis on sul ka lihtsam seda teistele jagada.
Jah, kindlasti. Samas ma ei tahaks enda lugude ust sajaprotsendiliselt kinni panna, vaid siiski praokile jätta. Mulle meeldib see mõte, et need lood jäävad mulle alati midagi meenutama, eriti kui need on olulise tähendusega ja isiklikud lood. Hea on omada neid väikeseid meeldetuletusi, isegi, kui need on laulud südamevalust. Lisaks saan enda arengut nii persooni kui artistina läbi selle näha.
Millised artistid on veel sinu loomingut mõjutanud?
Esimene suur lemmik oli Jamie Cullum. Ta on nii andekas laulja ja muusik ja ma olin väga vaimustunud temast. Temalt sain kindlasti ka jazzipisiku, ta suutis selle žanri minu kui noore muusikahuvilise jaoks nii ägedaks teha.
Kooli ajal kuulasin väga mitmeid tugevaid vokaliste. Bändimuusika on kuidagi kaugemale jäänud minust. Pikalt fännasin Adele’i, Florence and The Machine’i, Sam Smithi, Kimbrat, Laura Mvulat.
Mis on su esimene mälestus seoses Jazzkaarega?
See pärineb sellest aastast, kui me olime Wilhelmi bändiga ja me esinesime ühes büroohoones. See oli ehitusjärgus, aga liftid juba töötasid, nii et inimesed astusid lifti ja sõitsid tühjale korrusele meid kuulama. See oli väga huvitav kombinatsioon lokatsiooni ja meie muusika vahel ja väga äge kogemus.
Oled sel aastal esimest korda sooloartistina Jazzkaare põhikavas. Mida tähendab sulle kui artistile Jazzkaarel esineda?
See on väga suur au. Minu muusika ei ole ju nii väga jazzmuusika, seega mul on väga hea meel, et mina oma pigem kaasaaegse soul’iga mahtusin nii maineka ja ilusa festivali programmi.
Viimasena küsin – mis on su kõige suurem ja hullumeelsem unistus, mille praegu välja saaksid öelda? Kõik on võimalik!
Päris utoopiline oleks saada oma muusika eest Grammy. Aga tõsiselt rääkides pole loomulikult Grammy saamine minu number üks eesmärk muusika tegemisel.
Olen üha rohkem hakanud hindama inimesi enda ümber, kellega muusikat luua ja üksteist inspireerida. Ma arvan, et ilmselt iga laulukirjutaja teab, et on üsna keeruline tunda ennast pidevalt elust inspireerituna, seega minu arvates üksteisele toetudes ja koostööd tehes on see võimalik. Vastasel juhul on lihtne jääda kohapeale. Muusikas on veel minu unistus teha koostööd inspireerivate artistidega nagu H.E.R., Mahalia, Solange, Jacob Collier, Alicia Keys, Tom Misch ja veel sadu artiste, kellega oleks au jagada mõtte- ja muusikamaailma ja ühel päeval lava.
Anett
12. oktoobril 2020 kell 19.45 Fotografiskas Tallinnas
Koosseis:
Anett Kulbin – vokaal
Joonas Mattias Sarapuu – klaver
Johannes Laas – kitarr
Heikko Remmel – bass
Kristjan Mängel – trummid
+ külalised