Kui lugeda Anemooni tutvustavat teksti Jazzkaare lehel, siis jääb kuidagi morbiidne mulje: märksõnad nagu veri, pisarad, hüljatus, halb õnn, mürgisus ja nõiduslik. Kas Anemoon on tegelikult ka nii hull koosseis või annate kuulajale veidigi lootust midagi mahedamat või positiivset kogeda?
Iga uus elu algab vere ja pisaratega. Ei nimetaks neid inimlikke ja loomulikke nähtusi morbiidseteks. Meie jaoks on morbiidne hoopis sisutu ja sõnumita, tihti elutult positiivne mahedakõlaline muusika, mis kõlab liftides, hotellifuajeedes ja paljudes kontserdisaalides. Sellisest muusikast ei ole maailmas puudust ning nüüd loob seda inimesest osavamalt juba AI.
Siiski, Anemooni muusikas leidub samuti mahedakõlalisi palasid ja õrnemaid improvisatsioonilisi hetki. Leidub ka ängi ja viha, sest me ei oska teisiti kui peegeldada loomingus inimelu erinevaid tahke ning maailma, ilustamata.
Kus mujal, kui mitte loomingus, töödelda keerulisi ja vastuolulisi tundeid ning mõtteid, leida neile pind ja kõla, algatada diskussioone, kaasata avatud meelega kuulajad? Süngemadki peegeldused ja mõtestamised kannavad endas lootust ning helgeid perspektiive, sest inimene on kokkuvõttes lahendustele ja ellujäämisele orienteeritud loom.
Muusika on tõepoolest segu indie’st, jazzist ja võimalik, et tõesti ka post-pungist. On see tänapäeval läbiv trend, et jazzi-festar rokkbände ja suisa punkbände lavale laseb? Kas see on ka midagi sellist, mida teie loos “Things Change” võiks välja lugeda, et elu meie ümber on pidevas muutumises ja enam ei või kindel olla, kas jätsu kuulama minnes, satun hoopis rokkooperi või industriaal-impro kooslusele?
Meil on hea meel, et Jazzkaar on oma loomingulisele ja improviseeritud muusikale väljundit pakkuva festivaliga mitmekülgselt nüüdisaegne, mitte pelgalt traditsioonilise- ja svingiva jazzmuusika kõlakamber. Mis puutub aga festivali programmi koostamise viimastesse trendidesse, siis selle kohta oskavad vastata festivali korraldajad.
Elu meie ümber on tõesti kogu aeg pidevas muutumises, tuleb kohandada enda ootusi. Seda väljendab ka laul “Things Change” – muutused on ebamugavad. Harjutame vastukaaluks ideed, et ebamugavus ja hirm tundmatuse ees võib tuua inimesed hoopis kokku ja kontserdisaali, mitte aheldada neid koduseinte vahele, et endale AI abil ootustele vastavat jätsu luua.
Kui elu muutub ja areneb, siis kuhu suunas Anemoon tahab kulgeda?
Anemoon kulgeb läbi muutuste tundmatuse suunas, suure uudishimuga.
Mida see nimi üldisemalt teile tähendab?
Anemoon <anem|`oon -ooni -`ooni 22e s> (kr anemōnē „tuule tütar“ < anemos tuul) • ülane (Anemone), taimeperekond tulikaliste sugukonnast; siia kuuluvad võsa-, mets- ja kollane ülane; mõned liigid on ilutaimed. (eki.ee võõrsõnade leksikon)
Esitate bändiga kahe naise loomingut. Kas sugude võrdsuse nimel ei võiks ka mõne meesliikme lugu teha?
Kui meie ansambli kirjeldust tähelepanelikult lugeda, võib silma jääda veel üks oluline märksõna – “improvisatsioon”, mis tähendab spontaanset koosloomet, hetkes komponeerimist. Loomingulise impulsi ja temaatilise konteksti anname Anemoonis tõesti meie, ansambli naisliikmed, kuid tekkivas dialoogis ehk ühises improvisatsioonis on väljendusruumi küllalt kogu ansamblile. Esindatud on meie kõigi tunded ja mõtted. Kui siiski jääb painama suur mure võrdõiguslikkuse pärast ning juba mõte kahest naisheliloojast lööb sisemise tasakaalu ohtlikult kõikuma, võib selle ennetamiseks kuulama minna enne meid kell 18 Fotografiskas esinevat kolme meestrummari triot või panna mängima mistahes legendaarse jazzialbumi.
Teil on mõlemal üsna palju bände, projekte töös. Kui kerge või raske on end jagada nende vahel ja olgu või pelgalt proovideks kokku saada?
Mõnikord on raske, mõnikord kerge. Muusika ja loomingu parim osa on selle inimesi ühendav aspekt, mis küllastab ning kannab. Looming on muutlik ning loomingulised inimesed muutuvad samuti pidevalt oma uudishimule järgnedes, see on normaalne. Kui uudishimu on ühine ja inimesed omavahel klapivad, siis leiab alati lahenduse ning ühise aja prooviks.
Vaata kontserdi galeriid
Anemoon
22. aprillil 20.30 Fotografiskas
Koosseis:
Anett Tamm – hääl, efektid, kompositsioonid
Anna-Regina Kalk – elektrikitarr, efektid, kompositsioonid
Robert Rebane – basskitarr
Martin Petermann – trummid