Plaadi nimi on Jobimilt ja teeb osutuse brasiilia bossa nova rütmidele, mis praegu on enam ja enam maailmas noori kuulajaid võitmas ja vanu fänne taas leidmas.
Flüügelhorni mängija Aleksei Saks tegi plaadi, millel kõlab tema enda määratluse kohaselt taustamuusika. Aga see on maitsekalt ja isegi moekalt vormistatud taustamuusika, kus tuntud meloodiatele on lisatud jazzilikult svingiv ja bossarütmis nõtkelt õõtsuv rütm.
Plaadi saatetekstis kirjutab Aleksei Saks, et tema viimase aja favoriitpill flüügelhorn on jazzmuusikas instrument, mille mõte justkui oleks meile meenutada, et jazzmuusika ei pea olema kogu aeg metsik ja kuum. Mõnikord võib see ka pehmelt paitada. Trompetistid, kes vahel võtavad kätte flüügelhorni, kipuvad seda unustama ja ründavad unistava tämbriga pilli samasuguse ägedusega nagu trompetit.
Saks ei pea ennast jazzmuusikuks sellisel määral nagu mõned teised sellesse zhanri pealaest jalatallani mähkunud pillimehed. Tema tuli jazzi klassikast. Lõpetas Eesti Muusikaakadeemia trompeti erialal ning ta on mänginud klassikat ja mängib seda jätkuvalt Eesti mõistes tipptasemel. Seda peab ta enda plussiks, kuna sealt on pärit ka suur kiindumus tooni puhtusse ja nüansitäpsusse. Sellest ka tema mõningane jahedus väljaelavalt ekstaatilise improviseerimise suhtes. Vaoshoitus on Saksa jaoks voorus. Sestap räägibki ta suure austusega just seda esteetikat 50ndatel jazzmuusikasse toonud valgetest meestest, West Coast Jazz’i kangelastest – Chet Bakerist, Stan Getzist ja Gerry Mulliganist.
Novisobirskist pärit, kuid ennast selgelt Eestiga sidunud muusik mängib oma plaadil lisaks kolmele Antonio Carlos Jobimi loole ka mitu svingiklassikasse kuuluvat meloodiat (Dorsey, Berlin) ning mõned eesti päritolu viisid (Tamberg, Naissoo, Tarvo). Uudsemat lähenemisnurka pakuvad kaks Jürmo Eespere tehtud pala ning plaati lõpetav lüürilis-romantiline «Travels» Pat Metheny’lt, mille meloodia mängib Aleksei Saks Methenyt ennast vääriva kauni lihtsusega. Kui lisada sellele muusikutekoosseis: Ain Agan kitarril, Jürmo Eespere klahvpillidel, Mihkel Mälgand bassil, Petteri Hasa trummidel ja Raivo Tafenau saksofonil, siis sellega plaadi lühikirjeldus piirdukski.
Kuid – oluline on meeleolu, see, mida rõhutab nii «O Grande Amori» ümbris, saatesõna kui ka muusika alates esimestest nootidest. Aleksei Saks ei varja, et tema muusikamaitset on sünnipärase paratamatusega vorminud ka vene romanss ja Tshaikovski laia lüürilise joonega muusika. Polevat midagi imelikku, kui temas endas resoneerib samasuguse tasase kirega lüüriline muusika.
Bossa on Saksale hiljutine armastus. Ta kohtleb seda flüügelhornil õrnuse ja tundlikkusega, milleni küündimist tuleb kirjeldada sõnaga meisterlik. Aleksei Saks on nüansitundlik ja peenelt intoneeriv instrumentalist, tema mängus on seesugust kergust, mille puhul vahel tavatsetakse rääkida nii rohkest proovides valatud higist, et laval enam lõhna varjugi ei jää.
Jürmo Eespere «Four Wheels Drive» ristab funk’i, bossa, smooth jazz’i ja nu-jazzi kaudu jazzitraditsioonidesse imbunud uued rütmid. Teine Eespere pala plaadil – «J-Jam Blues» on aktiivsem ja kätkeb elektrilise modernjazzi esteetikat, seda post-bop ja post-fusion heliilma ning rütmikombinatoorikat, millest on saamas jazzmuusika teine peavool, mis omakorda vastandub Wynton Marsalise traditsioonitruuduse ideaalidele ja musta jazzi ainuülistamisele. Ain Agana veidi scofieldlik kitarrisoolo on selles loos kesksemgi kui Aleksei Saksa mäng. Eino Tambergi enam kui 30 aastat tagasi kirjutatud laululugu, «Kordan sinu nime», mida omal ajal laulis Helgi Sallo, on malbe armastusekarje, tõelise armumise sähvatava jõuga muusikasse tungiv puhtusejanu. See meloodia on plaadi kahtlemata leid.
Jobimi lood «O Grande Amor», Doralice» ja Menina Moca» teevad plaadi bossa-fännidele magnetiks. Aleksei Saks lahendab lood stangetziliku cool-jazz’i malliga. Mitte nii habras ja naiivse intiimsuse muljet jättev kui Jobimi omaaegsed esitused, pigem respektitundeliselt eemal püsiv, mitte isegi vaatlev vaid rohkem fooniks mõeldud.
Uno Naissoo «Palus pohli punetab» aastast 1969 on eesti bossaklassika. Naissood köitsid West Coast Jazz’i esindajate teosed ja esitused. See kompositsiooniline ja detaile tähtsustav suund jazzis oli talle väga oluline. Ja võib vist pidada põhiliselt tema teeneks, et ta Stan Getzi bossa-vaimustusest innustudes tegi bossa nova 60ndatel Eestis tuntuks ja populaarseks. Aleksei Saks ja tema kaaslased mängivad Naissoo üht tuntumat meloodiat respektiga. «O Grande Amor» ei ole mitte esimene meeleolumuusika plaat, mis viimastel aastatel on Eestis ilmunud. Kuid kahtlemata on see üks tähelepanuväärsemaid ja stiilsemaid. Ka esituselt on see meisterlikumaid. Tegemist on lisaks muusikuharidusele ka ärijuhtimise diplomi hankinud Aleksei Saksa loodud plaadifirma Global Music esimese pääsukesega. Saks ei varja, et käsitleb plaati kui visiitkaarti, mille abil ta loodab jõuda mõne mastaapsema plaadifirma huviorbiiti piiri taga.
Igal juhul on tegemist huvitava uue tulijaga, vist küll päris esimese jazzmuusikale spetsialiseerunud plaadifirmaga Eestis.