Ameerika ansambel Kneebody räägib muusikast kui inimestevahelisest ühendusest, jazzi elavast olemusest, pikaajalise koosmängu usaldusest, riskist, kvartetiks muutumisest ja sellest, mida tähendab tänapäeval muusikuna tegutseda.
Kneebody muusikat on lihtne nimetada žanriüleseks, kuid see sõna ütleb nende kohta üsna vähe. Nende loomingus põimuvad jazzi improvisatsioon, roki energia, elektroonilised kõlavärvid, keerukas rütmiline mõtlemine ja kammerlik ansamblitaju. Ometi ei mõju see muusika stiilide demonstratsioonina. Pigem on Kneebody loonud omaenda sisemise keele, milles kompositsioon ja improvisatsioon täiendavad teineteist.
Bänd on tegutsenud üle kahekümne aasta. Selle aja jooksul on nad liikunud kvintetist kvartetiks, õppinud oma muusikat järjest vähem üle seletama ning jõudnud olukorda, kus nende lavaotsused sünnivad sageli ühise kuulamise, mitte sõnalise kokkuleppe kaudu.
Tallinnas, Jazzkaare viiendal päeval esinenud Kneebody andis enne kontserti intervjuu . Vestluses osalesid trompetist Shane Endsley, klahvpillimängija Adam Benjamin ning trummar ja bassifunktsiooni täitev Nate Wood. Intervjueeris Jazzkaare reporter Silvia Luik.
Alustame suurelt ja filosoofiliselt. Mis on teie jaoks muusika?
Nate Wood: „Muusika on lihtsalt helilained, mida pannakse kokku viisil, mis on kas harmooniline või mitteharmooniline. Ja see peaks võib-olla edasi andma mingit emotsiooni. Nii et minu jaoks on see helilained ja maagia koos.“
Adam Benjamin: „Mul ei ole sellele tegelikult seletust. Mulle meeldib, et muusika ei allu lõpuni loogikale. Me elame väga praktilises maailmas ja ometi paneme nii palju energiat millessegi, millel ei ole ratsionaalset seletust. See ongi suuresti maagia.“
Shane Endsley: „Minu jaoks on muusika alati olnud kõige loomulikum viis teiste inimestega ühendust luua. See on väga eriline viis kokku tulla ja midagi ühiselt kogeda. Selles on midagi, mida on raske millegi muuga võrrelda.“
Muusikavaldkond muutub praegu kiiresti: tehisaru, tehnoloogia, voogedastus ja kuulamisharjumused kujundavad kogu muusikavälja. Kuhu muusika teie arvates liigub ja kuhu asetub selles Kneebody?
Nate Wood: „Tehisaru loodud muusika ei ole minu jaoks eriti veenev, sest see põhineb suuresti olemasoleva kopeerimisel. Muusika mõte on minu jaoks selles, et kuulaja saab tunda kellegi teise kogemust ja sellega suhestuda. Arvutiga, mis ei maga ega söö, on seda keeruline teha. Ma arvan, et tehisaru võib hästi suuta luua muusikat reklaamidele või taustamuusikaks. Aga kui räägime kontserdist ja inimestevahelisest suhtlusest, siis ma ei usu, et tehisaru suudab inimese asendada – eriti jazzis. Jazz on seotud inimvaimu ja selle arenemisega. Tehisaru jazz on esiteks halb ja teiseks – miks peaks keegi üldse tahtma jazzmuusikute töö ära võtta? Sellega ei teeni niikuinii palju raha. Selles mõttes arvan, et oleme praegu üsna kaitstud.“
Adam Benjamin: „Ma usun samuti, et maailm muutub palju. Aga muusika esitamine, inimeste kokku tulemine ja ühine kuulamiskogemus on ajatud. Ma arvan, et inimesed tahavad seda alati kogeda.“
Olete koos mänginud üle kahekümne aasta. Kas tunnete, et suhtlete nüüd muusikaliselt viisil, mida ei pea enam sõnadega seletama?
Nate Wood: „Absoluutselt.“
Shane Endsley: „Kindlasti. Oleme koos üles kasvanud ja väga palju muusikat mänginud. Selle aja jooksul on tekkinud ühine arusaamine, millest ei pea enam rääkima. Kneebody on meie jaoks väga eriline. See koosseis on nagu perekond. Meil on sügav side ja me hindame seda eriti nüüd, kui see on kestnud nii kaua. Nii pikaajalist bändi ja nii pikaajalisi suhteid ei ole lihtne hoida. Näiteks pärast Covidit oli meil bändina esimene päris paus. Kui hakkasime taas rohkem mängima, sain veel selgemalt aru, kui väärtuslik see on. Me saame uuesti kokku tulla, hoida seda asja elus ja see tundub endiselt väga tähenduslik.“
Adam Benjamin: „Ja me kirjutame ikka uut muusikat. Salvestasime just uue albumi. Uued lood ja uued ideed hoiavad seda suhet elavana.“
Nate Wood: „Kuna Kneebody ei ole ühe inimese visioon, vaid kollektiiv, areneb see kogu aeg koos edasi. See on väga tasakaalus projekt ja meil on koos väga lõbus.“
Kuidas ühest ideest saab muusika? Kui keegi toob proovi või stuudiosse uue idee, siis mis sellega Kneebodys juhtub? Kas see jääb ühe inimese kompositsiooniks või muutub bändi ühisloomeks?
Nate Wood: „See sõltub ideest. Mõnikord tuleb keegi väga konkreetse materjaliga, näiteks kindla rütmi või kujundiga. Mõnikord on idee avaram ja vajab ühist väljaarendamist.“
Shane Endsley: „Esimene samm on tavaliselt see, et kõik õpivad loo toonud inimese idee ära. Kõik võtavad selle omaks. Seejärel muutub töö jälle kollektiivseks – teeme muudatusi, seame midagi ümber, proovime teisi lahendusi. Isegi loo autor on enamasti paindlik ja laseb bändil materjali muuta.“
Adam Benjamin: „Mõnikord tahab autor siiski mõnd ideed pikemalt proovida, ka siis, kui see alguses kohe ei tööta. Aga me usaldame üksteist. Kui keegi annab tagasisidet või suunab ideed veidi teise kohta.“
Jazzis räägitakse sageli riskist, aga see ei tähenda ainult keeruliste asjade mängimist. Mida tähendab risk teie jaoks Kneebody muusikas ja kui avatud te olete laval riskide võtmisele?
Nate Wood: „Liiga avatud. Me ei taha end liiga palju korrata. Iga kontsert on mingil moel erinev ja me püüame vältida seda, mille puhul teame juba ette, et see töötab. Sama asja kordamine muutub igavaks. Me tahame päriselt improviseerida, nagu jazz ka seda eeldab, mitte lihtsalt kontserti anda. Meie puhul ongi terve kontsert üks improviseerimine.“
Kas oskate tuua näite?
Nate Wood: „Näiteks vormi muutmine. Meil on oma märguannete keel, mille kaudu saame laval suhelda. Võime ühe loo keskel liikuda teise loosse, muuta helistikku, tempot või kogu pala ülesehitust. Me võime teose kohapeal ümber korraldada. See on üks meie riskivorme.“
Kui võrdlete praegust Kneebodyt algusaastatega, siis kuidas on teie muusika muutunud?
Shane Endsley: „Esimestel salvestustel lisasime stuudios palju sellist, mida me laval tavaliselt ei mänginud. Oli rohkem peale mängitud kihte, lisapartiisid, eri instrumente ja laiemat produktsiooni või orkestratsiooni. Aja jooksul oleme seda järjest vähem teinud. Salvestame rohkem nii, nagu me päriselt koos mängime. Mõnikord lisame mõne kõlakihi, sageli teeb seda Adam klahvpillidega, aga üldine suund on lihtsam. Mida kauem koos mängime, seda paremaks muutub bändi enda kõla. Nüüd püüame lasta sellel esile tulla.“
Nate Wood: „Jaa, just. Samas ei ole muusika iseenesest ka nii palju muutunud. Esimene plaat kõlab väga meie moodi ja ka uuematel plaatidel on sarnane äratuntav kõla, kuigi möödas on kakskümmend aastat. Suurim muutus on koosseisus. Varem oli meil viis liiget ja eraldi bassimängija. Nüüd mängin mina trumme ja bassi korraga. Minu bassimängu keel on veidi teistsugune ja see muudab bändi värvi. Aga põhiolemus on sama.“
Kuidas mõjutas kvintetist kvartetiks muutumine bändi sisemist tasakaalu? Kuidas pidid teised kohanema sellega, et eraldi bassimängijat enam ei ole?
Adam Benjamin: „See on olnud väga loomulik. Ma tunnen Nate’i ideid hästi, nii et temaga on lihtne mängida ka siis, kui ta täidab korraga kahte rolli. Mingis mõttes on see üks aju vähem. Kvintetina oli samuti väga hea mängida, aga kvartetina on tekkinud uus olukord. Alguses võttis veidi aega, et tunneksime end laval sama vabalt kui varem. Nüüd, pärast paari albumit selles formaadis, tundub, et suudame end enesekindlalt väljendada.“
Nate Wood: „See ei ole päris kaks inimest. Pigem umbes üks ja kolmveerand. Aga see on üks aju – trummaril ja bassimängijal on sama aju. Eks arvutage ise.“
Nate Wood, sinu roll on füüsiliselt erakordne, sest mängid korraga trumme ja bassi. Kuidas see Kneebody avatud ja improviseerivas muusikas toimima hakkas?
Nate Wood: „Olin varemgi korraga mitut asja mänginud, aga Kneebodyga oli see esimene kord, kui tegin seda improviseeritud muusikas, mille vorm ei ole lõpuni ette määratud. Olin mänginud palju laulja-laulukirjutaja muusikat, kus bassiliin kordub ja improvisatsiooni on vähe. Kneebodys oli palju rohkem avatud informatsiooni. Esimestel kuudel sain kontserdi keskel peavalu, sest mu aju ei suutnud kogu seda infot töödelda. See oli väga konkreetne tunne. Teadsin, et infot on palju, sest see pani mul sõna otseses mõttes pea valutama, aga aja jooksul peavalu kadus. Nüüd tundub see enamasti sama loomulik kui ühe instrumendi mängimine.“
Shane Endsley: „Samal ajal alustas Nate ka oma sooloprojekti fOUR, kus ta mängib korraga trumme, bassi, klahvpille ja laulab. Ma arvan, et see aitas tal Kneebodys veel vabamaks saada.“
Nate Wood: „Kindlasti. Nüüd saan teha ka fOUR’i kontserte ilma peavaluta ja tunnen, et mul on ruumi. See ongi peamine.“
Shane Endsley: „Meie jaoks on see olnud uskumatu jälgida ja näha seda arengut kõrvalt. Ma arvan, et Nate on üks erakordsemaid muusikuid üldse. Ta suudab väga raske asja näiliselt lihtsaks muuta. Me kõik tunneme selle üle suurt aukartust ja oleme uhked, et ta on meie bändis. Ta on ise väga tagasihoidlik, aga see, mida ta teeb, on eriline.“
Teie muusikas on rütmilist tihedust, elektroonilisi kõlavärve, improvisatsiooni ja tugevaid kompositsioonilisi ideid. Kuidas otsustate, millal muusika vajab vähem?
Nate Wood: „See on nagu taldrikutäis toitu. Kui oled söönud liiga palju kartuliputru, siis tahad salatit. Laval on sama. Kui muusika on olnud liiga kaua vali või tihe, tekib tunne, et nüüd on vaja ballaadi või aeglasemat lugu. Peab olema piisavalt sisemist ruumi, et kuulata muusikat publiku seisukohast. Paneme end kuulaja rolli – kui mina istuksin saalis, mida ma praegu kuulda tahaksin? Võib-olla vajaksin väikest muutust. See on seotud ka meie demokraatliku toimimisviisiga. Igaüks võib laval tajuda, et nüüd tuleks suunda muuta, ja teised tulevad kaasa.“
Adam Benjamin: „See on intuitsioon, aga ka tasakaalu küsimus. Meie kontserdikava kestab tavaliselt umbes tund. Muusika võib olla tihe ja kuulajale väsitav. Seetõttu vajame hetki, mis pakuvad kergendust, ja hetki, mis on pingelisemad. See on tasakaal improvisatsiooni ja kompositsiooni, dünaamika, tempode ja meeleolude vahel.“
Teie viimane album „Reach“ erineb eelnenud vokaalidega albumist. Kuidas te seda ise kirjeldaksite?
Adam Benjamin: „Jaa, „Reach“ on meie esimene album, kus mängime täielikult kvartetina. See on esimene plaat, mis kõlab tõesti nagu uus bänd.“
Nate Wood: „Kneebody teine versioon, nii-öelda Kneebody 2.0.“
Adam Benjamin: „Oleme salvestanud ka järgmise albumi, mis ilmub tõenäoliselt sel või järgmisel aastal. See kõlab nagu selle uue kõla järgmine samm.“
Kuidas uus materjal sünnib?
Adam Benjamin: „Meil on alati hulk kompositsioone. Saame stuudios kokku ja kõigil on ideid. Mõned lood on valmis, mõned alles poolikud. Töötame nendega koos. Viimase albumi materjal tuli kokku kolme-nelja päevaga. Kõik lood hakkasid hästi tööle. Vanemaks saades areneme heliloojatena ja meie muusika muutub fokusseeritumaks.“
Teie lugude pealkirjad on sageli ootamatud. Kuidas need sünnivad?
Adam Benjamin: „Mulle meeldivad natuke totrad ja naljakad pealkirjad. Olen naljakate pealkirjade panija, eriti nüüd vanemaks saades. Aga meil kõigil on oma viis pealkirju leida.“
Nate Wood: „Mulle meeldivad ühe sõna pikkused pealkirjad ja anagrammid. Jazzis pannakse lugudele tihti päris pealkiri alles protsessi lõpus. Kui mängisin Tigran Hamasyaniga, olid lood proovis lihtsalt „New Song“ või „New New Song“ või „New New New Song“. Hiljem sai sellest võib-olla midagi väga pidulikku, aga muusikute jaoks oli see kaua lihtsalt „uus lugu“. Meie järgmise albumi lood on praegu kõik Mehhiko toitude nimedega, näiteks „Pupusa“ või „Tostada“. Tõenäoliselt saavad nad albumi ilmumise ajaks tõsisemad pealkirjad.“
Kui tuuritate eri linnades ja riikides, kas kuulate ka kohalikku muusikat või helikeskkonda? Kas mõni paik on mõjutanud teie mõtlemist rütmist, kõlast või kompositsioonist?
Adam Benjamin: „Sooviksin seda rohkem teha. Sageli oleme ühes paigas ainult ühe päeva. See on minu esimene kord Tallinnas ja olen siin ainult täna, nii et ma ei tea Eesti muusikaloost peaaegu midagi. Kindlasti oleks palju õppida. Kui oleme kuskil kauem, siis on selline mõju võimalik.“
Nate Wood: „Tegelikult on tuuritamine sageli lihtsalt kurnav. Oleme mõnes linnas või isegi riigis vähem kui 18 tundi. Enamasti võitleme une ja toidu nimel. Mõtled, et kesklinn on ilus, võib-olla jõuad õhtust süüa, ja ongi kõik. Tallinnas olen käinud neli või viis korda ja mul on siin olnud ka veidi vaba aega. Mulle meeldib siin väga. Aga Eesti muusikat ei ole ma veel eriti uurinud. See on hea mõte, peaksime seda tegema.“
Mida te ise praegu kuulate?
Nate Wood: „Viimasel ajal ei ole ma väga palju muusikat kuulanud, aga minu kolm püsivat lemmikut on the Beatles, Aphex Twin ja Miles Davise 1960. aastate keskpaiga kvintett.“
Adam Benjamin: „Mind huvitab praegu Squarepusheri uus album. Ta on elektroonilise muusika artist ja bassimängija. See uus album on kummaline kammerlik muusika elektroonikaga. Mulle meeldib see väga.“
Shane Endsley: „Mul on olnud klassikalise punkroki periood. Olen kuulanud Fugazit, Sonic Youthi ja Bad Brainsi. Nate’i abikaasa Jessica on kuulanud palju TV on the Radiot ja selle kaudu olen ka mina neid avastanud. Aga ma kuulan alati ka palju jazzi.“
Siin festivalil on palju noori muusikuid. Mida soovitaksite neile, kes tahavad saada heaks muusikuks ja muusikast ära elada?
Nate Wood: „See on väga hea küsimus ja see muutub kogu aeg. Tunnen ka ise, et püüan ikka veel aru saada, mida „ära elamine“ selles maailmas tähendab. Vaatasin täna Tigran Hamasyani intervjuud Rick Beatoga ja temalt küsiti midagi sarnast. Tigran ütles, et tuleb püsida fookuses. Leia, mida tahad teha, ja ära lase end kõrvale juhtida. See on minu meelest parim nõuanne.“
Adam Benjamin: „Jaa, absoluutselt nõus. Jätka siis, kui saad head tagasisidet, ja jätka ka siis, kui sa ei saa tagasisidet või saad halba tagasisidet. Tuleb olla järjekindel ja kannatlik. Ma õpetan ka noori muusikuid ning mõnikord ma ikka muretsen, kas nad saavad hakkama, eriti Ameerika Ühendriikides, kus elu on väga kallis. Aga inimesed leiavad tee. Muusikas on endiselt võimalik teha põnevat karjääri, kuid see võtab aega.“
Shane Endsley: „Ole kannatlik ja arvesta, et see on pikk protsess. Kui tunned, et muusika on sinu unistus ja kirg, siis pead sellega tegelema. Harjutamist, muusika kuulamist ja uurimist tuleb võtta tõsiselt. Samuti tuleb väärtustada suhteid teiste muusikutega. Positiivsed, head suhted ja kontaktid on väga olulised.“
Kuidas hoida sisemist motivatsiooni, kui tuleb ebakindlus või väsimus?
Shane Endsley: „Paljude muusikute puhul tuleb motivatsioon sellest, et sa lihtsalt armastad seda nii palju. See on asi, mida pead tegema. Kui tekib frustratsioon või ebakindlus, tuleb usaldada seda sisemist teadmist. Kui see on sinu südames, siis tuleb jätkata ja mitte alla anda.“
Kneebody kõrval on teil kõigil ka teisi projekte. Kuidas te seda kõike koos hoiate? Kas bändil on mänedžer?
Nate Wood: „Meil ei ole enam selle projekti jaoks mänedžeri. Shane on põhimõtteliselt meie mänedžer.“
Shane Endsley: „Meil on kontsertide vahendajad, kes aitavad esinemisi leida, aga igapäevast korraldust teeme nüüd ise. Otsustasime demokraatlikult, et see on minu töö. Varem oli meil umbes kümme aastat mänedžer. Koostöö lõppes sõbralikult, kui ta alustas oma ettevõtet. Me ei mänginud sel ajal nii palju ja see üleminek tundus loomulik. Isekorraldamine on mõnes mõttes isegi kasulik olnud. Samas toetume endiselt kontserdivahendajatele, plaadifirmadele ning inimestele, kes aitavad avalike suhete ja sotsiaalmeediaga.“
Mida soovitaksite noortele muusikutele, kes püüavad tegutseda mitme projekti vahel?
Nate Wood: „Noorena ütle kõigele jah ja püüa kõik kuidagi ära mahutada. Meie planeerime praegu kontserte pikalt ette, sest kõigil on palju muid tegemisi. Aga noorena võtsime kõik vastu. Püüdsime lihtsalt kõik oma ellu mahutada. Nii see käib.“
Kui teie oleksite muusikaajakirjanikud, mida küsiksite selliselt bändilt nagu Kneebody?
Nate Wood: „See on hea küsimus. Küsiksin, et miks te seda teete? Mis selle mõte on? Mul ei ole sellele valmis vastust. Aga ma arvan, et oleme endalt neid küsimusi juba küsinud. Ja see, et me jätkuvalt tegutseme, tähendab, et oleme neile omal moel vastanud.“
Adam Benjamin: „Ma ei tea, kas ma oleksin hea muusikaajakirjanik, aga mind huvitab, kuidas jazz on aja jooksul muutunud. Nüüd mängitakse jazzifestivalidel muusikat, mis on jazzi algupärast väga kaugel, kuid milles on endiselt improvisatsiooniline mõtlemine. See festivalgi, Jazzkaar, koondab jazzi alla väga erinevat muusikat. Jazzil on oma ajalugu ja tähendus, aga see väli on väga lai. Minu jaoks on huvitav ja isegi liigutav, et Kneebody mahub sellesse maailma omal viisil.“
Kneebody (USA)
- aprillil kell 19 Von Krahlis
Koosseis:
Ben Wendel – saksofon
Adam Benjamin – klahvpillid
Shane Endsley – trompet
Nate Wood – trummid, basskitarr
Foto – Sven Tupits