Tänavuse Jazzkaare kuuendal päeval sai nautida Fotografiska laval Joel Remmel Trio 15. tegevusaasta kontserti. Kui eelmisest kontserdist jäi õhku veel Kadri Voorandi, Mihkel Mälgandi ja Puuluubi unistavat hõljumist ja sookailu mõju, siis Joel Remmel Trio kontsert pakkus teistlaadi kogemust. Saal oli paksult rahvast täis, istekohti ei jätkunud ja paljud seisid püsti. Välja müüdud kontsert oli märk, et viieteistkümne aasta jooksul on Joel Remmel Trio kasvanud ansambliks, kellel on Eesti jazzis oma kindel koht ja mille ajalugu on paljudele juba isiklikuks saanud.
Joel Remmel ütles kontserdi jooksul mõtte, mis jäi kõlama kogu õhtu võtmena – vahel on vaja lihtsalt usku. Seda lauset võis kuulda mitmel tasandil, sest vahel on vaja lihtsalt usku noortesse muusikutesse, et nad üldse saaksid võimaluse lavale astuda. Vahel on vaja usku muusikul endal, et jätkata valitud teel. Ja vahel on vaja usku ka ansamblisse, et ühest esinemisvõimalusest Kadriorus võib välja kasvada koosseis, mis kestab viisteist aastat ja kõnetab endiselt täissaali.
Kontsert algas praeguse trioga. Kõlas „Fisherman“, mille juurde Joel Remmel rääkis bändi algusajast, mil viisteist aastat tagasi esitas Anne Erm talle väljakutse Kadriorus esineda. Remmeli meenutus sellest ajast oli soe ja eneseirooniline. Tal olevat olnud seljas korraga nii traksid kui ka vöö, nii et mis saanukski valesti minna. Loo pealkiri ei olnud tema sõnul seotud niivõrd kalameeste endiga, kuivõrd loost, mis pärineb piiblist.
Kontserdi esimene osa liikus läbi trio eri perioodide. Kolmandalt albumilt kõlas „Some Things Never Change“, sellele järgnes „Sharpi“ albumilt „Joy Is a Choice“ ning seejärel taas „Some Things Never Change“ plaadilt „By the Book“. Viimases tuli esile klassikaline jazzivorm – teema, instrumentide soolod, kõndiv bass ja svingiv trummipartii ning lõpuks tagasipöördumine algmaterjali juurde.
Joel Remmel mõjus laval sooja võõrustaja ja bändi tegevuse jutustajana – meenutades eelnevalt kuuelt plaadilt lugusid ja külastades justkui erinevaid hetki möödunud ajarajal. Ta avaldas tänu selle eest, et kunagi noortesse muusikutesse usuti, ning tõdes, et vahel on tunne, nagu oleks neid hoitud rohkem kui mõnda teist. Remmel tõdes kontserdi jooksul ka ise, et kuigi ta on noor mees, valdab teda tugev nostalgia.
Eriline oli hetk, kui publik tervitas lavale Aleksandra Kremenetskit, kellega trio alustas ja kellega mängiti koos seitse aastat. Remmel meenutas, et nende aastate jooksul kirjutas Kremenetski ansamblile mitu lugu, millest kaks tulid ka esitusele. Lood „Humble Mustang“ albumilt „Lumekristall“ ning „Imeline nõuandja“ albumilt „More Than Fishermen“.
Kui praeguse trio kõla oli skandinaavialiku esteetikaga ja täis improvisatsiooni, siis Kremenetski lisandumine muutis ruumi õhu peaaegu füüsiliselt teistsuguseks – vibrafon tõi muusikasse unenäolisust, kaja ja õrnust. Vibrafoni helid kandusid ruumis lainetena ning pani publiku keskendunult kuulama. Kremenetski soolo ajal tekkis saalis täielik vaikus. Keegi ei liigutanud. Minu meelest oli see õhtu üks tundlikumaid hetki. Vibrafon, klaver, kontrabass ja trummid lõid koos võnkuva ja pehme heliruumi, kus meloodia kandis kuulajat. Ramuel Tafenau mängis harjadega, Heikko Remmel tõi poognaga esile kontrabassi laulva külje ning Joel Remmeli klaver jäi meloodiliseks ja kandvaks. See kvartetiks kasvanud koosseis oli tihedam ja põnevama kõlaga, kuid samal ajal õrn. Seal oli vaikset mulinat, võnkuvaid laineid ja õrna sisemist pinget – ehk vahest on vaja lihtsalt usku ka helisse endasse.
Kui lavale lisandus Hans Christian Aavik, kasvas ansambel kvintetiks. Aaviku osalemine oli kontserdi üks huvitavamaid pöördeid. Klassikalise viiuldajana tuntud muusik sobitus sellesse jazzilikku keskkonda üllatavalt loomulikult. Viiul lisas kõlapilti kammerlikkust ja keelpilli värvikust, eriti hetkedes, kus see liikus unisoonis kontrabassiga. Remmel nimetas Aavikut kogudusekaaslaseks ja inimeseks, kes on sajaprotsendiliselt muusikale pühendunud. Selle kontserdi põhjal võiks öelda, et Aavik võiks jazzimaailma veelgi sagedamini sisse vaadata.
Laiendatud koosseisuga avanes trio muusikas uusi varje ja värve. Kõlasid lugu „Lumekristall“ samanimeliselt albumilt ning „Õndsad on puhtad südamed“ albumilt „More Than Fishermen“. Viimase kohta lisas Remmel, et tema tütar küsib ikka vahel, et mängi seda lugu, mille järgi saab tantsida. Kontserdi viimast lugu „Vaikse aja ilu“ polnud varem sellises lavakoosseisus esitatud. See oli uus ka esitajatele endile. Minu meelest selles oli kuulda viieteistkümne aasta teekonda, algkoosseisu mälestust, praeguse trio küpsust, mis kõlas tervikuna.
Publik oli kogu õhtu keskendunud ja kaasas, elati kaasa tehniliselt keerukatele improvisatsioonidele. Lisapalana kõlanud „You Are Welcome to Stay“ oli rahulik ja meloodiline lõpetus toredale ringkäigule ja põigetele viimase viieteist aasta jooksul kogetud hetketesse. Joel Remmel Trio 15. sünnipäevakontsert oli eelkõige tagasivaade, aga heas mõttes. Vahest on tõesti vaja lihtsalt usku, et noored muusikud astuksid lavale, et ansambel kestaks, et lood sünniksid, et publik tuleks kaasa ja et viieteistkümne aasta pärast oleks endiselt põhjust kuulata.
Joel Remmel Trio 15! Hans Christian Aavik & Aleksandra Kremenetski
Kolmapäev 29. aprill 20:00, Fotografiska Tallinn
Koosseis:
Joel Remmel – klaver
Heikko Remmel – kontrabass
Ramuel Tafenau – trummid
Hans Christian Aavik – viiul
Aleksandra Kremenetski – vibrafon