26. aprilli õhtul astub lavale oma põlvkonna mitmekülgsemaid muusikuid, kauaoodatud saksofonivirtuoos James Carter (USA). Muusik avab oma loomingulist teekonda ja räägib, kuidas vanameistrite loomingust sünnib tänapäevane hingestatud jazz.
Teie Jazzkaare kontsert on pühendatud Eddie “Lockjaw” Davisele. Mis Teid tema muusika juurde tõi ja kuidas on tema pärand mõjutanud Teie lähenemist orelitriole?
Üks esimesi albumeid, mille ma oma raha eest ostsin, oli Count Basie “Basie Jam #3”, kus esireas mängisid Clark Terry, Al Grey, Benny Carter ja Eddie “Lockjaw” Davis. Tema esimene soolo loos “Bye Bye Blues” lõi mu pahviks! See oli nii erinev ja ebatraditsiooniline võrreldes ülejäänud muusikute mänguga sellel albumil ning ka kõigil järgmistel salvestistel, kus teda olen kuulnud. Iga kord Lockjaw’d kuulates võlus mind tema unikaalsus ja võime mängida mistahes olukorras, jäädes samal ajal iseendaks. See avaldus eriti just tenorsaksofoni-oreli koosseisus koos organist Shirley Scotti ja trummar Arthur Edgehilliga. Tema Prestige Music Groupi labeli alt hiljuti uuesti välja antud albumisari “Cookbook” on justkui soul-muusika Rosetta kivi, kus tuleb tema muusikaline essents kõige paremini esile. Püüame kontserdil seda sama tunnet edasi anda, ent kaasaegses võtmes, et kuulaja lahkuks kontserdilt rahulolevana ja jääks ootama juba meie järgmist esinemist.
Teid on nimetatud eri liiki saksofonide ja teiste puupuhkpillide meistriks, kes navigeerib sujuvalt eri jazzistiilide vahel. Kuidas leiate tasakaalu tehnilise virtuoossuse ja emotsionaalse lugude jutustamise vahel oma esinemistes?
Parimad esinejad ja multiinstrumentalistid suhtuvad oma pillidesse kui pereliikmetesse ning kasutavad igaühe ainulaadseid omadusi maksimaalselt ära. On ülioluline arendada tehnilisi oskusi kõigil pillidel, et jutustada muusika kaudu iga kord parimaid lugusid.
Teid kutsuti Wynton Marsalisega musitseerima juba 17-aastaselt ja hiljem juhendas Teid avangardmuusika teerajaja Lester Bowie. Kuidas kujundasid need mõjutused Teid kunstnikuna?
Aasta oli 1985 ja ma olin tegelikult 16-aastane gümnaasiumiõpilane, kui kohtusin Wyntoniga ja mängisin temaga eri koosseisudes järgmise kahe ja poole aasta jooksul. Lesteriga kohtusin põgusalt 1984. aastal, kui Art Ensemble of Chicago esines mu kodulinnas Detroiti Kunstiinstituudis. Nende kahe suure muusiku mängustiilid on nii erinevad kui üldse võimalik, kuid just selles vastandlikkuses avaldubki nende individuaalne talent.
Teil on kirg jazziajaloo ümbertõlgendamise vastu näiteks selliste suurkujude puhul nagu Billie Holiday, Django Reinhardt, George Gershwin. Mis Teid inspireerib nende ikoonide juurde tagasi pöörduma ja kuidas muudate nende loomingu enda omaks?
Ma ei tea, kuidas on lood teiega, kuid neid albumeid kuulates tunnen, justkui nende artistide vaimud ilmutavad end mulle ja võtavad musitseerimise üle. Nad juhivad mind ja saadavad muusikalisele rännakule.
Teie debüütalbum ilmus Jaapanis, kui olite vaid 23-aastane. Kuidas mõjutas varajane rahvusvaheline tähelepanu Teie karjääri?
Sain oma esimese rahvusvahelise kogemuse 16-aastaselt, kui osalesin 1985. aastal Blue Lake International Jazz Ensemble’i tuuril vahetusüliõpilasena. Kuu aega hiljem olin juba Blue Lake Fine Arts Campi jazzmuusika osakonna ansambli The Blue Lake Monster noorim liige! Kaks täistuuri ühe aasta jooksul avardasid mu kunstniku perspektiivi veelgi ja panid aluse sügava ühenduse tekkeks selle vahel, mis sünnib laval ja lava taga.
Orelitrio on üks Teie lemmikkoosseise. Mis teeb selle niivõrd eriliseks nii muusikaliselt kui ka emotsionaalselt?
Ameeriklasena viib oreli kõla mind alati tagasi kirikusse! See heli kuulutas mulle, et JUMAL on päriselt olemas ning meie, kes me oleme kas kantslis või laval, peame olema tema tööriistad, et kuulajaid inspireerida ja õiges suunas juhatada.
Olete tuntud selle poolest, et esinete alati ülikonnas, tuues lavale varajase džässi elegantsi. Milline roll on visuaalsel esitlusel kontserdielamuse loomisel?
Visuaalne esitlus on alati oluline, olenemata sotsiaalsest või kunstilisest olukorrast. Täisväärtusliku kogemuse lood siis, kui müüd nii “prae lõhna” kui ka “liha” ennast.
Millised on Teie ootused eelseisvale Jazzkaare kontserdile ja millise kogemuse soovite pakkuda Eesti publikule?
Loodan taasluua selle hea tunde, mille poole me igas kunstilises ettevõtmises püüdleme.
James Carter Organ Trio
26. aprillil 18.00 Von Krahlis