36. Jazzkaare avakontserdiks oli publikule ette valmistatud tõeline maiuspala – Kristjan Randalu ja tema kvintett tõid lavale värske tõlgenduse Jaan Räätsa “Marginaalidest”.
Tänavuse festivali avamise au usaldati nimele, mis on Jazzkaare publikule hästi tuttav – Kristjan Randalu. Tema side Jazzkaarega ulatub 2000ndate algusesse, mil ta esmakordselt festivali lavale astus. Seekord ei keskendunud Randalu oma loomingule, vaid otsustas austada teist suurt Eesti heliloojat – Jaan Räätsa (1932–2020).
Nende kahe kunstniku vaheline side oli tugevam kui vaid vastastikune austus – nad tundsid teineteist nii isiklikult kui ka professionaalselt. Rääts oli Randalu mentor ja loominguline mõjutaja.
Räätsa „24 marginaali“ valmis algselt 1979. aastal ja ilmus 1981. aastal nime all “Marginaalid”. Aastate jooksul lõi helilooja teosest mitmeid versioone – sooloklaverile, elektroonilisele klaverile ning kahele klaverile. Just see paindlikkus on võimaldanud “Marginaalidel” inspireerida eriilmelisi esitlusi ja salvestisi ning Kristjan Randalu on üks neist, kes jätkab selle ainulaadse helikeele avastamist ja tõlgendamist.
Avakontserdil astusid koos Randaluga lavale ka muljetavaldavad muusikud: Norra kitarrist Eivind Aarset, Taavi Kerikmäe süntesaatoril ja elektroonikal, Mihkel Mälgand kontrabassil ja Hans Kurvits trummidel.
Juba esimesest noodist oli selge, et ees on ootamas midagi erakordset. Elektroonika ja süntesaatori lisandumine muutsid iga pala täiesti uueks teoseks. Avakompositsioon kulges dramaatiliselt – vaoshoitud meloodilisest algusest tihedamate ja intensiivsemate helimaastikeni. Kitarri- ja süntesaatorikihtide koosmõju viis kuulaja justkui eri paikadesse: ühel hetkel üksildane rand, seejärel öine vaikne mets. Vähemalt selline tunne tekkis – kananahk oli garanteeritud.
Vahepeal tundus, nagu oleksime sattunud avakosmosesse – teispoolsusesse, kus taustal helisesid peened robotlikud kõlad. Siis aga muutus atmosfäär järsult ja kõlasid soojad, äratuntavad jazzmeloodiad. Helitekstuurid olid kohati keerukad ja ettearvamatud, ent just see tegi kontserdi nii köitvaks – pidev üllatuslikkus, teadmatus, mis järgmiseks saab. Muusikud liikusid ühelt palalt teisele sujuvalt, kuid ei andnud publikule mingeid vihjeid. Kas see polegi mitte see, mida Jaan Rääts oma elektroonilises “Marginaalides” taotles? Kahtlemata.
Loomulikult ei unustanud Randalu oma kvinteti andekust – iga muusik sai võimaluse soolidega särada. Ent need soolod ei tundunud hetkekski kõrvalepõigetena, vaid loomuliku osana kompositsioonist. Kuigi publik säästis aplausi lugude vahele, ei suutnud keegi vaikida pärast Mihkel Mälgandi võimast kontrabassisoolot – õigustatult teenis ta tugeva aplausipuhangu.
Ent kui Mälgandi soolo vääris kindlasti kiitust, ei saa mainimata jätta ka Taavi Kerikmäed. Tema sügav pühendumus igale palale ja muusikaga täiuslikus sünkroonis olevad liigutused lummasid publikut. Tema kohalolekut ei üksnes ei kuuldud – seda tunti.
Kui lisapala lõppes, jäi saali hetkeks valitsema vaikus. Publik vajas mõnda hetke, et kogetu endasse lasta ning seedida neid keerukaid kompositsioone, rikkalikke helitekstuure ja emotsioonilained, mis kontserdi vältel üle nende olid rullunud. See vaikusehetk tundus kui muusikute sõnatu sõnum publikule: „Selline oli täna meie looming teile“. Tõeliselt kaunis hetk, mis väljendas ühtsust esinejate ja kuulajate vahel.
Neile, kes pole veel kuulnud Jaan Räätsa 24 marginaali, soovitan aega võtta, et avastada selle erakordse Eesti helilooja loomingut. Kuulake seda nii sooloklaveril kui ka elektroonilises tõlgenduses. Ja kui võimalus tekib, otsige üles ka selle kontserdi salvestus. Tundub, nagu avastaksite täiesti uue versiooni 1981. aasta originaalist. Uskuge mind – see on seda väärt.
Foto: Karoliina Kreientaal
Kristjan Randalu “Marginaalid ja Dividendid”
20. aprill 2025, kell 18.00, Von Krahl
Koosseis: