Melomaan ja kirglik Frank Zappa fänn Avo Raup annab sissevaate lugudesse, mida Jõulujazz 2024 võimsal lõppkontserdil „Zappa!“ dirigent Kaspar Männi, Ludensemble XL-i ning solistide Vaiko Epliku ja Valter Soosalu esitusel kuulda saab. Kuula ka Avo Raupi 2007. aasta Klassikaraadio saatesarja „Apostroof“, mis teeb ulatusliku ülevaate Frank Zappa legendaarsest loomingust.
“What Will Rumi Do?”
Orkestri etüüd aastast 1991, kui Frank Zappa kutsus kaheks ja pooleks nädalaks ansambli Ensemble Modern Saksamaalt enda juurde Californiasse harjutama. Nimelt oli Zappa (1940–1993) siis juba lootusetult haige ja otsustas teha viimase suurema katse oma orkestrimuusikaga. See kõik päädis edukate kontsertidega Frankfurdi kuulsas Vanas Ooperis septembris 1992.
Pala on näiteks, kus osa orkestrist mängib 4/4 ja teine osa samal ajal 9/8.
Rumi Ogawa oli palju aastaid Ensemble Modern löökpillimängija. Sel ajal, 1992, ei rääkinud ta üldse inglise keelt ja mõningased segadused orkestriproovides Zappa ja tema vahel võlusid Zappat niivõrd, et ta kirjutas ekstra pala harjutuseks „What Will Rumi Do?“
Rumi ise kirjedas seda väga täpselt: “Enamikul meist paluti improviseerida ühe väga lihtsa neljataktilise figuuri üle, mida pidevalt kuulati ja mis mulle peagi närvidele hakkas käima. Kui lõpuks minu kord kätte jõudis, laulis Frank mulle midagi ja ütles: „Mängi seda“. Niipea kui ma midagi kuulen, hakkab mu sisemine metronoom käima ja ma tunnen alati täpselt ära, mida peaksin mängima. Kuid sellega, mida tema mulle laulis, oli minu metronoomil raskusi. Mängisin seda nii, nagu ma seda kuulsin, ja Frank vaatas mulle hämmastunult otsa. Ta laulis seda uuesti, see kõlas minu jaoks nüüd teistmoodi, ja ma mängisin talle uue versiooni. Frank ei saanud aru, mida ma teen. Tegime kolmanda katse, kuid lähemale ei jõudnud. Ja mingil hetkel hiljem jõudis mulle kohale, et ta öihtsalt laulis ebatäpselt ning et ma ei olnud tema groove’, tema hoolimatust arvestanud ning võtnud kõike liiga punktuaalselt.”
“Night School”
Albumilt „Jazz From Hell“, 1986.
Algselt oli see pala mõeldud Frank Zappa juhitava teleshow tunnusmeloodiana – „Night School“ pidi tulema kui hilisõhtune telesaade, 60 minutit, viis korda nädalas. Saade ise algas hoiatava teatega: „This program deals with reality, using easy to understand colloquial American Langage. If you fear (or have difficulty accepting) either of the above, feel free to change the channel. You have ten seconds.” [See programm käsitleb tegelikkust, kasutades hõlpsasti mõistetavat Ameerika kõnekeelt. Kui te kardate või teil on raskusi ükskõik kummaga eelnimetatutest, vahetage kanalit. Teil on aega kümme sekundit.]
Zappa ise ei esitanud seda pala kontserdil mitte kunagi, olgugi, et tema 1988. aasta ansambel seda harjutas. Pärast Zappa surma on seda aga teinud mitmed koosseisud – Ensemble Modern, Zappa’s Universe (tema endiste bändikaaslaste orkester), Ensemble Ambrosius (soomlaste kammerorkester) jt.
“Revised Music For Low Budget Orchestra”
Väga pika ajalooga teos. Esimene ilmumine oli Zappa muusikast koosneval prantsuse tippviiuldaja Jean-Luc Ponty albumil „King Kong“ aastal 1970, kus see ilmus pealkirjaga „Music For Electric Violin And Low Budget Orchestra“. Pealkiri tulenes sellest, et Zappa nõudis 97-liikmelist orkestrit, aga produtsent Richard Brock kinnitas talle 11-liikmelise orkestri. Teose erinevaid osasid esitati mitmete Zappa ansamblite kontsertprogrammides.
Järgmine oluline salvestus oli aastal 1978 albumil „Studio Tan“, kus see ilmus kui „Revised Music For Guitar And Low-Budget Orchestra“, kitarril muidugi FZ ise. Hiljem arranžeeris Ali N. Askin kogu teose kammerorkestrile, kus Frank Zappa soolot esitasid viiul ja tromboon (vahel ka trompet). Selle versiooni salvestas Ensemble Modern albumil „Greggery Peccary & Other Persuasions“ (2003).
“The Beltway Bandits”
Synclavieri kompositsioon aastatest 1986–87. Synclavier on üks varaseid digitaalseid süntesaatoreid ja muusika tööjaamu, mida Zappa aktiivselt kasutas 80ndatel, kui ta oma tavalisest kontserttegevusest oli suuresti loobunud.
USA pealinna Washingtoni ümbritseb ringtee, mis kannab nime Beltway. Beltway Bandits on mõiste, mis tähistab lobbiste ja organisatsioone, kes püüavad avaldada mõju föderaalvalitsuse poliitikale ja otsustamisele.
Zappa enda kirjeldus selle Synclavier pala kohta: “Rütm on üks ring, mille osad on nihutatud. Need on nihutatud nii, et nad haakuvad üksteisega. Lihtne rütm muutub keerulisemaks, korda neli, kui kopeerite sama osa ja nihutate seda teatud arvu löökide võrra. /–/ Harmoonia on kõik minu süsteemist The Chord Bible, tavaliselt nelja ja viie noodi harmoonia. On ka seitsme noodi akorde.” (The Chord Bible oli Zappa väljatöötatud orkestrimuusika komponeerimise süsteem.)
Zappal endal jäi see pala kontsertidel esitama. Küll tegi seda hiljem Ensemble Modern.
“Peaches En Regalia”
Albumilt „Hot Rats“, 1970
Ilmsel Frank Zappa kõige tuntum pala. Zappa enda sõnul „on see lugu kausitäiest virsikutest, kes elavad Londonis Royal Garden hotellis otse üle tee Kensington Marketi vastas,“.
Selles loos on midagi suurejoonelist ja võimukat. Pala voolab läbi mitmete sektsioonide, mis ulatuvad hümnist vallatuseni ja mis kõik on unikaalsed meloodia, harmoonia, orkestratsiooni ja rütmi kombinatsioonid. Kriitiku Ted Gioia sõnadega võiks „Peaches En Regalia“ olla „hullu kuninga kroonimise soundtrack“.
Albumil „Hot Rats“ esines väga väike arv muusikuid. Salvestused tehti nii, et kõigepealt mängiti sisse rütmiträkid neljaliikmelise ansambli poolt. Edasi lisati sinna suuresti improviseerides kihte peale. Enamus muusikast sai kirjutatud sealsamas otse stuudios. Kogu albumi rütmiträkkide salvestus võttis kokku 10 tundi. Aga „Peaches En Regalia“ järgmiste kihtide peale läks umbes 100 tundi.
“Dog Breath Variations – Uncle Meat”
See on Zappa orkestrimuusika hittlugu, mida esitavad vist kõik orkestrid, kes Zappa muusika endale kavva võtavad.
Pala baseerub kahel teemal, lühidalt Dog ja Meat, mis pärit juba aastast 1967. Aastal 1969 ilmus Zappalt duubelalbum „Uncle Meat“, mida peetakse tema albumite paremikku kuuluvaks. Seal olid palad „Dog Breath In The Year Of Plague“ ja „Uncle Meat Main Title Theme“, mida mitmetes variantides esitati ja plaadistati läbi aastate. Algne „Dog Breath“ oli puhas 4/4 laul, millest arendatud „Dog Breath Variations“ aga keeruline orkestripala, kus taktimõõt pidevalt vahetus – 4/4, 9/8, 3/4 ja 5/8.
Kogu kompositsiooni „Dog/Meat“ arranžeeris 40-liikmelisele orkestrile Zappa ise 1977.a. Hiljem tegi ta seda ka väikemale puhkpilliansamblile (1983). Aastal 1991 Zappa ja Ensemble Modern koostöö ajal võttis Ali N. Askin just selle 1983. aasta versiooni aluseks oma kammerorkestri arranžeeringule. Tänapäeval on „Dog/Meat“ partituur saadaval kahes versioonis – kammerorkestri versioon, nii nagu seda esitas Ensemble Modern ja kuuleme ka meie Jõulujazzil, ning puhkpilliansambli ja rockbändi versioon, nagu seda esitas Cincinnati Wind Ensemble aastal 1991.
“G-Spot Tornado”
Albumilt „Jazz From Hell“, 1997. See oli puhtalt instrumentaalpaladest koosnev album. Üks tolle aja kuumadest teemadest oli küsimus nende rockmuusika plaatide eristamises, mis konservatiivsete tegelaste arvates olid ebamoraalsed ja rikkusid noorsugu. Muidugi oli sellise tsenseerimise vastane eestkõneleja Frank Zappa, kes esines sel teemal ka USA Senati kuulamistel. Kurioosumina sai ühena esimestest kleebise ‘Parental Advisory: Explicit Content’ (Hoiatus lapsevanematele – vulgaarne sisu) just see instrumentaalne (?!) Zappa plaat – „Jazz From Hell“.
“G-Spot” on muidugi erogeenne g-punkt, mis on nimetatud Saksa günekoloogi Ernst Gräfenbergi auks. Zappa: „“G-Spot Tornado“ on mingis mõttes nagu Raveli „Bolero“ – siin on tuttav meloodia, mis läbib segmentide kaupa mitmeid orkestratsiooni muutusi ja pala keskel on süntesaatorisoolod.“
„Üks päev tulin Ensemble’ proovi ja seal mõned muusikud üritasid seda pala mängida. Nad ütlesid mulle, et see meeldib neile ja kas oleks võimalik saada arranžeeringut orkestrile. Ma printisin noodid välja, andsin selle Alile arranžeerida ja sealt see tuli.“
“Montana”
Albumilt „Over-Nite Sensation“, 1973
Zappa: „Tõusin ühel hommikul ja põrnitsesin hambaniidi karpi. Ning mulle tundus, et minu kui hambaniidi vaatleja kohus on väljendada oma arvamust selle karbi kohta. Ma läksin allkorrusele, istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin laulu. Ma pole kunagi Montanas käinud. Minu teada elab seal ainult 450 000 elanikku. Ning seega peaks olema palju ruumi hambaniidi tootmiseks. Kujutlus rändamisest mööda tühermaad väikese hobuse seljas, … hiiglasuurte pintsettidega hambaniidi võrsete väljakiskumisest ja selja taha punkrisse heitmisest, … see tundub kõik väga mõnus olevat.“
„Montana“ on läbi aastate Zappa kontsertide tõmbenumber olnud ja seda laulu on avaldamisest peale vist kõik tema ansamblid esitanud. Kuid Zappa ei esinenud oma karjääri vältel mitte kordagi Montana osariigis.
Muideks, „Montana“ salvestusel lõid väga oluliselt taustavokaalis kaasa Tina Turner ja tema tüdrukuteansambel Ikettes. Pala salvestati Tina mehe Ike Turneri stuudios ja see tüüp nõudis, et tüdrukutele ei tohi maksta pennigi rohkem raha kui tema ise saab – 25 dollarit.
“Why Does It Hurts When I Pee?”
Albumilt „Joe’s Garage“, 1979.
Selle pala saamisloo rääkis omaaegne Zappa tuurimanager Phil Kaufman: „Me olime bussiga teel väga suurele kontserdile – 125 000 inimest – Saarbrückenis, Saksamaal. Ning me jäime ummikusse. Ma tüürisin bussi keskel olevasse tualetti ja lõugasin nalja pärast: „Frank, miks on mul valus, kui ma pissin?“ Kõik naersid. Selleks ajaks, kui meie buss jõudis kontserdipaika oli Zappal kirjutatud laul „Why does it hurt when I pee?“, kõigi partiide noodid poistele välja jagatud ja Zappa nõudis, et me esitame seda juba kohe täna õhtul.“ Esmaesitlus toimus siiski alles kahe päeva pärast Malmös, Rootsis, 5. septembril 1978.
“Fembot In A Wet T-Shirt Contest”
Albumilt „Joe’s Garage“, 1979
Zappa: „Üks õhtu me tiirutasime limoga mööda Miamit ja möödusime kohast, kus oli silt WET TSHIRT NITE. Mul on hea meel, et mul õnnestus oma ihusilmaga näha, mida see nähtus endast kujutab. Ma tahtsin asja mõttest aru saada. Keegi võidab, keegi kaotab, õhtujuht on mölakas ja pealtvaatajad on tegelikud staarid. Mis neid kõiki motiveerib? Mida nad arvavad sealt saavat? Totaalselt masendav. Ma usun, et sain asjast aru küll.“
Selgituseks – fembot on female robot, naisrobot.
Zappa: „Noh, kui teil on elektrilisi skeeme täis robot ja ta osaleb märja T-särgi võistlusel, siis mis teie arvate temaga juhtub?“
“Dancing Fool”
Zappa pidas 70-ndate diskokultuuri üheks naljakaks tooteks. Aastal 1976 ilmus temalt selle kohta laul „Disco Boy“. Uut laulu „Dancing Fool“ aastast 1977 iseloomustas ta ise nii: „See on laul Disco Boy isast. Naga Sa võid arvata tahab isa olla noor. Et olla noor pead sa mõtlema nagu noor. Sa pead riietuma nagu noor. Sul peab olema mitu kaelaketti. Su riided on eest nabani lahti. Sa näed väga äge välja. Sinu tõeline mure algab siis, kui pead minema tantsupõrandale nende jobudega hüppama ja tagumikku üles-alla keerutama.“
„Dancing Fool“ on üks harvadest Zappa singlilugudest, mis esitati ka Grammy auhinnale, kuid ei võitnud.
“Sofa Nr. 2”
Albumilt „One Size Fits All“, 1975.
Kui eestlane tahab olla naljakas, siis ta kasutab soome keelt. Kui inglise keelt rääkija tahab nalja teha, siis ta kasutab saksa keelt. Zappa lood on selletagi ülimalt naljakad, aga vahel ta otsustab veel saksa keelega vindi peale keerata.
Zappa enda selgitus: „Kõigepealt ma kirjutasin selle laulu teksti inglise keeles. Siis minu laste hoidja Lu Paschotta tõlkis selle saksa keelde. Mina sain temalt foneetilise häälduse transkriptsiooni, kuidas see saksa keeles peaks kõlama. Ning siis selle põhjal ma kirjutasin muusika. See on esimene kord, kui ma midagi nii tegin.“
Laulu esimene versioon, mis kanti ette 1971, oli täielikult saksakeelne. Hiljem, 1975, kui see pandi albumile „One Size Fits All“, ilmus see poolenisti inglise, poolenisti saksa keeles.
Lisalugu “Bobby Brown Goes Down”
See pala on Zappa üks suuremaid kommertsõnnestumisi. Ameerikas pole Zappal olnud ühtegi hitti. Kõik küll arvasid teadvat, kes Zappa on – mingi hull naljamees, kellelt võib kõike oodata – aga enamus polnud kunagi tema muusikat kuulnudki.
Euroopas oli vastuvõtt hoopis teistsugune. Nii Saksamaal kui ka Skandinaavias oli ülimalt populaarne Zappa 1979. aasta album „Sheik Yerbouti“ ja sealt pärit singel „Bobby Brown“, mis oli selle aasta üks populaarsemaid laule üleüldse. Zappa ise oli ülimat hämmeldunud, et rahvas lõi Euroopas tema „Bobby Brown“ järgi tantsu. Nimelt on laulu sõnad nii vänged, et ingliskeelsetes maades on selle raadios esitamine sama hästi kui välistatud.
Millest see laul on? Mõnede arvates on tegemist äärmiselt šovinistliku looga. Teiste arvates on see hoopis räige šovinistide mõnitamine.
Muideks, ka väike kohalik skandaal aastast 2017. Nimelt mängiti „Bobby Browni“ ühes Vikerraadio hommikuprogrammis. Edasi keegi kuulajatest kaebas saatejuhi Anu Välba ja raadiojaama peale, et tema küll ei soovi hommikusöögi juurde mingitest sadomaso seksuaalperverssustest kuulda. Postimehes ilmus selle peale vabandav ja selgitav lugu koos laulu täistekstiga. Netis on see kergesti leitav.
Euroopas on „Bobby Brown“ alati populaarne olnud. Ikka oma meloodia pärast, millest ühe võõrkeelse laulu sõnad räägivad ei huvita tegelikult kedagi vähimalgi määral..
Post scriptum
Frank Zappa: „Informatsioon pole veel teadmine. Teadmine pole veel tarkus. Tarkus pole veel tõde. Tõde pole veel ilu. Ilu pole veel armastus. Armastus pole veel muusika. Muusika on üle kõige!“
“Zappa!” Ludensemble XL, Vaiko Eplik & Valter Soosalu, dirigent Kaspar Mänd
Pühapäeval, 15. detsembril kell 19.00
Alexela Kontserdimaja