Kui 25. aprilli õhtul kõlas Alexela kontserdimajas kontserdi algust kuulutav Jazzkaare signatuur, tabasin end mõtlemast, et harva sobib see signatuur kui valatult peatselt lavale astuva kollektiivi loomingu stiiliga. Oleks olnud põnev kuulda, kuidas Snarky Puppy selle kõlli muusikalist materjali edasi arendaks, kuid esialgu võtsid muusikud selle suhteliselt särtsaka signatuuriga võrreldes pigem hoogu maha. Kontserdi alguseks oli bänd valinud üsna rahuliku tunnetusega palad, kombates uue publiku energiataset ja huvitatust. Mu mõtted kippusid rändama ja jõudsin isegi meenutada, kuidas kunagine Radar oma parimatel päevadel kõlas.
Paarikümne minuti möödudes muutus muusika energilisemaks ning mu jalalabad hakkasid istuvale asendile vaatamata vastu põrandat tatsuma. Peagi kostus kitarrilt siuna väänlev nootide jada ning Robert Lanzetti kehastus vapraks maotaltsutajaks, juhtides isepäist helidevoogu soovitud suunas. Järgnevas palas särasid puhkpillimängijad nii grupina kui omaette, saksofonist Christopher Bullock poetas sekka ka kauneid flöödirepliike.
Umbes kolmveerand tundi pärast kontserdi algust oli bändil publik lõplikult peos ning ansambli eestkõneleja Michael League avas suu, et kuulajaid tervitada. Ta märkis, et pärast 18 aastat mööda maailma ringi tuuritades ja ratastel olemist juhtub üsna harva, et nad satuvad esinema riiki, mida pole varem külastanud. Seda arvestades otsustasid nad pakkuda muusikavalikut viielt oma albumilt.
Kiires tempos gruuviva põhja tõttu võis paari järgmist lugu lausa tantsulooks pidada. Tantsurütmis tiksumise peatas mürgeldav rütmiraju trummidelt ning siis saabus ootamatu hingetõmbehetk. Aeglase valsi majesteetlikkusega kulgeva pala all tuksles aeg-ajalt siiski jõulisem trummipulss. See manas silme ette pildi laiast jõest, mille aeglase voolamise taga on siiski tohutu veemassi jõud.
Muusika võimas ühendav vägi ilmnes üha selgemalt kontserdi edenedes. Kui Snarky Puppy oli laval veetnud tunni ja nelikümmend minutit, plaksutas publik neile rütmis kaasa ja laulis viimatise pala kõige meeldejäävamat lühikest meloodiajuppi ikka ja jälle, laskmata bändil kontserti lõpetada.
Snarky Puppy nimel tänas Michael League publikut ja tõdes, et harva on neile osaks langenud publiku sedavõrd keskendunud ja jagamatu tähelepanu. Ikka on juhtunud, et esineda tuleb lärmakale rahvasummale ja veenda neid end kuulama. Siia, Eestisse, loodavad nad kindlasti veel tagasi tulla.
Niisiis jätkati, ammutades oma aastatega kogunenud repertuaari rikkalikust varasalvest üha uusi hoogsalt virtuoossete passaažidega žongleerivaid palu. Vägev kontserdimaraton sai punkti ligi kaks tundi pärast algust ning kõigi nägudelt kiirgas tänulikkust ja rahulolu.
Snarky Puppy
- aprill 19.00 Alexela kontserdimaja
Koosseis:
Michael League – basskitarr
Justin Stanton – klahvpillid, trompet
Michael Maher – trompet
Christopher Bullock – saksofon, flööt
Jay Jennings – trompet
Nathanial Werth – löökpillid
Robert Lanzetti – kitarr
Larnell Lewis – trummid
Bobby Sparks – klahvpillid
Foto: Rene Jakobson
Vaata kontserdi fotogaleriid.