Mõni minut pärast õhtu ametlikku algust on ootusärevus ja jazzielevus saalis suur. Pühapäevast pühapäevani vaimustab publikut põnev ja vaheldusrikas kava, mis toob pea poolesaja kontserdi abil kokku jazzmuusikuid koguni 14 riigist. Jazzkaare avakontsert „Moral Paradox“ jõudis kuulajateni Eesti ja Soome muusikute koostöös.
Pidulikud avasõnad lausutud, juubeliõnnitlused üle antud ja alata võib Biancaversum – lavale astuvad solistid Bianca Rantala ja Jukka Eskola, dirigent Valter Soosalu ning keelpilliorkester, vokaalsekstett ja üheksaliikmeline instrumentaalansambel. Kõigest 25-aastane multitalent Bianca Rantala on siinsel ja piiritagusel jazziskeenel pälvinud juba laialdast tähelepanu. Kui ühes loos küsib Rantala, millest on loodud inimene, mõtisklen ise endamisi, kananahk ihul, millest küll pärineb tema looming, kust tuleb nii palju head muusikat? Kõik need põnevad helikooslused, talle omane vana ja uut bigbändi muusikat filigraanselt ühendav helikeel ning kummitama jäävad meloodiad?
Samas aimasin lugude sissejuhatusi kuulates, et inspiratsioon võib tabada kui välk selgest taevast. Näiteks pala „Angels’ Share“ sai pealkirja tänu Edinburghis viskituuril Rantalale romantilisi lähenemiskatseid teinud mehele. Teadupärast aurustub viski küpsemisprotsessis teatav osa joogist, mida kutsutakse maakeeli „inglite osaks“. Nii üritaski mees noore naise ingellikkusele viidates ta südant võita ja muutus ootamatult muusikule inspiratsiooniallikaks.
Kontserdi edenedes võisin tõdeda, et Rantala ei ole mitte ahhetamapanevalt andekas helilooja, vaid ka kriminaalselt hea laulja. Muusikute valik ei oleks saanud parem olla – nende kokkukõla ja sünergia dirigent Valter Soosalu juhatamisel oli nii sundimatult nauditav. Tekkis palju põnevaid helikooslusi, näiteks puhkpillid tõid hästi esile õrnemate keelpillide sillerdav-särisevat kõla.
Õhtu esimeses pooles kõlas Rantala varasem looming, kulmineerudes Jazzkaare jaoks loodud uudisteosega „Moral Paradox“. Tegemist on noore helilooja seni kõige pikema teosega, mis koosnes neljast osast ja kestis koguni 23 minutit. Instrumentalistide ja Rantalaga liitus ka vokaalansambel, lisades esitusele sügavust ja uusi helivärvinguid.
Kui Rantala varasem looming kõlas muretuma ja svingilikumana, siis kontserdi nimiteos pakkus enam emotsionaalset virvarri. Kuulda võis nii mängulisi ja helgemaid meloodiaid kui ka sõjakaid ja rahvatantsulikke motiive, millest kumas läbi palju kõhklusi ja ärevust. Teose neli osa olid nii sujuvalt kokku põimitud, et kohati oli raske uskuda, et üks osa juba saigi läbi. Üks aga on kindel – pole oluline, milline on loo pikkus, kontekst või esitav kollektiiv, Rantala on alati vaimustavalt suurepärane!
Kontserdi üks tõmbenumbreid oli veel trompeti- ja flüügelhorni mängija Jukka Eskola ning tema soolod. Kui seekordne Jazzkaar ei pane publikut trompetisse armuma, siis on midagi väga viltu. Seda võrratut vaskpuhkpilli saab veel nii mõnigi kord kuulata: näiteks 24. aprillil Ameerika virtuoos Theo Crokeri käsitluses, 25. aprillil USA viie Grammyga pärjatud Snarky Puppy koosseisus ja 26. aprillil kodumaise gruuviorkestri JT Conceptioni ridades. Ei jõua ära oodata!
Jazzkaar 2024 avamine: „Moral Paradox“: Bianca Rantala, Jukka Eskola, Valter Soosalu & Orkester
21. aprill kell 18. 00, JAIK
Koosseis:
Bianca Rantala – vokaal
Jukka Eskola – flüügelhorn, trompet
Joonas Haavisto – klaver
Jaska Lukkarinen – trummid
Antti Rissanen – tromboon
Jaan Jaanson – kitarr
Mihkel Mälgand – kontrabass ja basskitarr
Markus Eermann, Ville Vannemaa ja Ilmari Rönkä – puupuhkpillid
Karmen Rõivassepp, Anett Tamm, Marianne Leibur, Kaur Erik Pääsuke, Aapo-Matti Puhakka, Norman Salumäe – vokaalansambel
Keelpilliorkester
Valter Soosalu – dirigent
Foto: Liis Reiman
Vaata kontserdi pildigaleriid.