Lumesadu oli pehmendanud ja valgustanud tee selleaastase Jõulujazzi avakontserti ootava, tuntud ja hubase Kumu saali. Ingrid Rabi siiras ja tundeline ja ehk ka lapselikult lihtne esitus paneb südamed sulama ja meeled rahus mõtlema nii kuulajatel kui ka kriitikutel – arvatavalt sellise tundelootusega inimesed kontserdipaika kolmapäeva õhtul saabusid. Pole ka midagi imestada, sest on ju Jõulude ootusaeg ja festivali Jõulujazz alguseks pakutud ootuse-kava on ajastuselt otse loomulikult ainuõige.
Selgus, et kogu kontsert oli paljuski või lausa täies mahus üks narratiiv-tõsieluline ja isikuline jutustus. (Lumi)valge riietusega publiku ette astunud Ingrid Rabi andis seejuures veel ka teada, et suur osa lugusid on esmaettekandes ja et ettevalmistused kontserdiks algasid juba möödunud suvel. Jah, kuuldud-nähtud lugude pealkirjadest sai ja saab tõepoolest otseselt aru, mis ja millega tegemist. Ehe pajatus, sest just sõnadele, mis midagi/kedagi meenutavad, paneb lauljatar suurt rõhku. Muidugi, pajatusega kaasnes ilus ja kokkusobiv instrumentaal – kuigi kontserdi käigus saabus ka mõte, et kas oleks võimalik ka a capella esinemine?
„Säde“ süütab alustuseks, „Märkamise aeg” palub võtta märkamiseaega. Aga juba n-ö ilmneb mulle siin ja praegu ehk esireas istudes, et lauljatari hääl ei tule just kõige paremini saali kuuldavaks. Ja tundub ka, et sinna “ülaregistrisse” täna lauljanna ei lähe. Ent justnagu oleks kohati pidanud… Kontserdi nelja lõpuloo ajaks on mulle aga minu subjektiivne tundmus saanud ka minu enda subjektiivse vastuse – sellest allpool.
Praegu aga „las poen vaikselt sinu juurde põhku“ – iseloomulik mingit pidi kogu kontserdi olemusele ehk „Las ma…“ esmaesitlus. „Oli juba talvetunne sees, ja ehk järgmisel aastal tuleb täieline jõulualbum“, mainib lauljatar. Ei suuda peatuda, ei suuda sekkuda ehk “Kuidagi”. “Lumisel koduteel” toob vahelduseks lõbusamat svingi. Kuuenda loona pakub lauljatar “ühe ilusamaid lugusid, mida olen kirjutanud”, “Tuultega”. Melanhoolsel moel ent edasi. Teisalt on see võimsaim lugu siiani ja nüüd ka hääl saab aina rohkem ja rohkem kuuldavamalt lahti.
Seitsmendaks „Täna on nii“ ehk jälle ei taha midagi teha. Kui ei taha, siis ei taha… “Olemine”. Esimese albumi nimilugu. Loo tonaalsus ja instrumentaal juba tuntud. Särtsu lisab kitarrisoolo. „Ootad und”, tõsieluline, muidugi, lugu jälle. Aga ei ole siin oodatud vähkremist ega puhkimist, pigem tundub selline hällilaul iseendale. Seda mõtet toetavad ka klaveri ja kitarri käigud. Ja ootadki vaikselt (oma) und… Eestikeelse repertuaari lõpetavad “Kaks südant” ehk üks mõnusa armumise lugu.
Ja nüüd minu subjektiivse tundmuse juurde tagasi – ehk kontserdi lõpetavad neli ingliskeelset narratiivi. Kas poest saab armastust osta? „Love’s for sale”. Siinkohal istusin ja piinlesin, et näe, ma ei teagi, aga paradoksaalsel kombel loo instrumentaal ja ülesehitus, kompositsioon meeldivad ja sobivad kõige enam. Justnagu Annie Haslam! kunagisest Renaissance`st. Ja järgnev „Ebony trees“ kinnitab, et ingliskeelne väljenduslaad sobib, vähemalt täna õhtul, lauljatarile sootuks paremini. Ka „saatemehed” ehk instrumentaal, jällegi, pakuvad kuidagi elavamat! Ehk seepärast, et.. pole seda kurbust. „Chapters”. Midagi pole teha, jälle sobib. Sobib nii lauljatarile – uued ja toredad käigud vokaalis –, kui siinkirjutajale. Meenub üks Pat Metheny lugu (trummar ja kontrabass)… ilus kitarrisoolo lõppu. Viimane lugu on iseendale andestamise lugu ja ikka inglisekeelne. Las olla, sest sobib.
Lisalugu „August” (lauljatari ema ja isa soovil), ingliskeelsena, aga lauljatar loeb teksti maakeeli enne loo esitamist luuletuse vormis rahvale ette. Ilus ballaad. Võib-olla kontserdi ilusaim lugu, nii vokaalselt kui instrumentaalses, kõlapildi mõttes. Ülihää, et see lõppu esitati!
Midagi peab kokkuvõtteks-lõpetuseks kah kirjutama, kordan siin siis iseennast: muusika on kui teatud rõõmusõnum, mille kaudu vaim räägib kuulajaga, esitatut muusikat saab endasse võtta ainult südamekeeles. Olgu siis ka meie südamed lapselikult avatud! Ootuses.
Ingrid Rabi kvintett „Ootad“
29. novembril, kell 19.00 KUMU auditoorium
Koosseis:
Ingrid Rabi – vokaal
Mathei Florea – klaver
Johannes Laas – kitarr
Robert Nõmmann – kontrabass
Ramuel Tafenau – trummid