USA suurlinnade võrgustik on reeglina süsteemne ja kergesti mõistetav: ühtepidi jooksevad tänavad ehk street’id (lühend St.) ja teistpidi ristuvad avenüüd (Ave.).
Steve Coleman seisab oma viie elemendiga kuskil Bebop tänava ja Trip-hop avenüü ristmikul ja mängib avangardi. Siinkirjutaja ei tea, miks kannab nelik tõlkes nime Viis Elementi, ent samas on ju ka nelipühad inglise keeles Pentecost ehk otsetõlkes „viiekümnes päev“.
Üldiselt kipub tänapäeva jazz kalduma rütmide poolest kas mahedalt salongilikku bossanoovasse, flirtima elektrooniliselt funk’i ja hiphopiga või otsima oma juuri ning alget läbi pärimusmuusika, sumbudes kuskil musta mandri hõimude seas. Eks Eestiski tembib jazz rahvamuusikat, laenab ladina rütme ja kasutab sämpleid. Lihtsalt suundumus kipub olema etteaimatav.
Seda värskendavam on vahelduseks kogeda, kuidas juba esimestest helidest peale eksimatult avangard-jazzi bändina määratletav kollektiiv kasutab ligikaudu kaheksakümne aasta vanuseid bebop’i rütme, mis olid improvisatsioonilise muusika arengus mandatoorsed. See oli toona muusikas sama uuenduslik kui hilisemad elektroonilised loop’imised või eksootiliste pillide sissetoomised.
Tänapäeval ehitavad paljud jazzbändid oma muusikariistu suisa ise. Neile on raske isegi nimesid panna, kuna sageli tekivad selle tulemusel keel-puhkpillid, klahv-puhkpillid jne. Helipilt täieneb.
Nii võib bänd kasutada oma muusikas kasvõi flüügel-spanjelit, ent rütmide osas jääb valik kesiseks.
Siis aga tuleb lavale Coleman’i kvartett ja kuigi esmalt mängib trumm (Sean Rickman) hiphopi biiti, ei lähe trompet (Jonathan Finlayson) ega altsaksofon (Coleman ise) sellega kaasa, vaid mängivad oma minimalistlikke korduvaid motiive, astumata seejuures otseselt omavahelgi dialoogi. Need kordused ei haaku. Nagu kaks rikkis tõlkemasinat mingisuguses apokalüptilises stseenis püüavad trompet ja saksofon teineteist mõistmata kontakti astuda, jagades justkui üha uuesti ja uuesti sama käsklust. Basskitarril (Rich Brown) ei jää üle muud kui seda kaost koos hoida.
Järgnevalt läheb trummar Sean Rickman üle bebop’ile, trompet ja saksofon annavad taas motiivi ette, ent kõik kordub. Läbivalt tundub puhkpillidest domineerivam trompet ehk Jonathan Finlayson, mitte kvarteti juht ise.
Veidi salsalik meloodiline pala võiks sobida mõnda Itaalia uue laine kuldajastu filmi, kus peaosas Marcello Mastroianni. Teadagi, möödunud sajandi helged kuuekümnendad ja isegi idabloki maade filmides tundus kõik võimalik olevat.
Siis asendub see trip hop’i biidiga, millele taob Finlayson omakorda lehmakellal peale ladina rütmi. Kui ta taas trompeti haarab, on tulemus sama kui kahe majapidamisroboti omavaheline püüe filosoofilist vestlust arendada.
Mingil hetkel tundub, et Coleman mängib saksofonil 1966. aastal telesse jõudnud seriaali „Batman“ tunnusmeloodiat.
Entroopia ehk lagunemine tundub möödapääsmatu, kui palju automaatvastuvõtja ka ei kordaks: „Sisestage fail või jätke sõnum pärast signaali.“
Oluline pole see, et Coleman kasutab samuti elektroonilisi efekte või moodsaid rütme. Ta seob vana, möödunud sajandi kaose uuega.
Steve Coleman and Five Elements
Neljapäev, 27. aprill kell 18.00, Vaba Lava
Koosseis:
Steve Coleman – altsaksofon
Jonathan Finlayson – trompet
Rich Brown – bass
Sean Rickman – trummid
Vaata kontserdi galeriid.