Kirke Karja trios oli selle aasta Jazzkaarel seitse liiget. Igati loogiline – kõike oli lihtsalt topelt, nagu ta ise enne õhtust etteastet Klassikaraadiole mainis.
Laval mainis ta veel, et armastab kõiki seitset bändikaaslast kuuest erinevast riigist. See on tüüpiline vabaarmastus. Seda enam, et tegemist on free-jazzi, täpsemalt isegi avangard-jazziga.
Siinkohal on paslik vast seletada selle muusikaliigi olemust. Kasutades muusiku ja kirjaniku Mait Vaigu massidesse läinud laulusõnu, on heliloojal „tuhandeid võimalusi, sadu teid“, kuidas lugu alustada. Teda ei piira miski ja ükski heli pole halvem või parem kui teine. Seda kuni esimese taktini ja siit tagasiteed enam pole.
Veel ühe klassiku Mihhail Bulgakovi teost „Meister ja Margarita“ parafraseerides on Anuška selleks hetkeks juba päevalilleõli ära ostnud ja jõudnud selle ka trammiteele maha pillata. Seega on saatuse liisk langenud. Laval kohtuvad juhus ja ettemääratus. Sünnib kaos, ent anarhia on teatavasti korra ema.
Kas just valdavalt, ent üsna läbivalt töötavad palad heliredeli variatsioonidel. Iseenesest lihtne ja minimalistlik, kuid toimiv lähenemine. Teisalt tundus hetkeks, nagu tahtnuks pianist alustada rahvusromantiliselt „Meil aiaäärne tänavas…“, ent järjepanu segas vahele kontrabass või trompet oma improvisatsioonidega.
Karja seitsmeliikmeline trio mängib noodist.
Nii palju korrastatusest, kuigi ta ise märkis, et seoses koosseisu laienemisega tekkis vajadus partiisid täpsuse arvelt mugandada, lastes rätsepa kombel heliloomingu taljet veidi lõdvemaks.
Ühtlasi on vast kohane selgitada sellise muusika arvustamise eripära. Karja annab endale ja kaaslastele laval täieliku vabaduse mängida endale sobivaid noote ja annab seejuures siinkirjutajale täieliku vabaduse kirjutada, mida siinkirjutaja tahab. Ilmselt on seda eelnevast tekstist hoomata. Vahe ongi vaid selles, et lavalolijatel on ees partituur.
Koosseisust – laval oli kaks kontrabassi, kaks klahvpilli, kaks trummikomplekti ja üks trompet. Karja pianistina tutvustas teist klahvpillimängijat Elias Stemesederit kui elektrooniliste efektide mängijat. Tegelikult mängib ka üks trummaritest, Ludwig Wandinger elektroonilist muusikat, aga pidi seekord piirduma vaid löökriistadega. Siiski, tulenevalt Karja loomingu spetsiifikast, sai Wandinger võimaluse ka basstrummi lõhkisest kilest helisid välja võluda. Mis puutub trummaritesse üldisemalt, siis valdavalt paiknevad nad laval teiste muusikute taga. Seepärast peaks sellised kahe löökriistamängijaga koosseisud neile eriti meeltmööda olema. Toetudes ühe trummari sõnadele, saavad nad sel juhul üksteisega silmside kaudu kontakteeruda, kuivõrd muul juhul jääb neil üle etteaste pooleteise tunni vältel vaid teiste muusikute tagumisi pooli põrnitseda.
Improvisatsiooniline muusika on üleüldse võimas, kuid kulminatsioon saabub selles vabaduses, kui lavalt kostvale trompetile, mis imiteerib vahelduvalt Laitse rallipargi kiirendushelisid ja troopilise Londiste kutseid jõemängudele, vastab saalist tooli lohistamisest tulenev pool-kasuaalne „prööt“. Jah, uskuge, see tuli toolijalast.
Linnalegendi kohaselt olla kord üks Moskva omaaegne grupeering jäänud hiljaks oma uueaastapeole bändi tellimisega. Viimases hädas pakkus klubi administraator välja, et on üks avangard-jazzi bänd. Rühmituse boss võttis pakkumise vastu, administraator aga manitses ansambli muusikuid mängima oma võimete piiril, arvestades peo külaliste tausta.
Bänd improviseeris nagu jaksas, mängis sünkoop sünkoobi, modulatsioon modulatsiooni otsa, ent rahvas istus tuimalt vaikides. Ei ühtki emotsiooni. Pärast esimest vaheaega tuli lava taha kaks nooremapoolset kapimõõtu käsutäitjat ja küsisid rusikaid hõõrudes bändi käest: „Noh, ei tule välja, jah?“.
Loodetavasti ei võta Kirke Karja kunagi selliseid esinemispakkumisi vastu.
Karja/Renard/Wandinger goes XL
Teisipäev, 25. aprill kell 18.00, Vaba Lava
Koosseis:
Kirke Karja – klaver
Elias Stemeseder – klaver
Etienne Renard – kontrabass
Felix Henkelhausen – kontrabass
Ludwig Wandinger – trummid
Sun-Mi Hong – trummid
Verneri Pohjola – trompet
Vaata kontserdi galeriid.