Bassist Raul Vaigla sai sel suvel kuuskümmend aastat täis ja kutsus sõbrad MUBA suurde saali seda tähistama.
Lavale mahub seal nii paarikümnepäine seltskond, kellest seekord moodustasid enamuse MUBA enda big band Siim Aimla orkestreerimisel ehk mõnes mõttes võõrustajad ise. Üldiselt läks kõik, nagu korraliku Eesti pidupäeva stsenaarium pika laua ääres ette näeb, kui arvestada toostid sümboolselt muusikapaladeks.
Kõigepealt tegi sünnipäevaline ise paar krapsakat tervitust, nagu näidates, et peategelane on elu, jõu ja tervise juures. Taustaks mängis big band lühikese noorusliku intro ja siis läks lahti hoogne funk, nagu võinuks oodata, et järgnevalt hüppab lavale Elvis ise oma valges pükskostüümis. Nii võib juhtuda, kui jazzi taustaga big band rocki seades funki mängima asub.
Ligikaudu poole peo pealt läksid rütmid ja meloodiad mõneti eklektilisemaks – üks või teine tahtlikult kriipiv motiiv hakkas meenutama vee tilkumist või kella tiksumist. Vaigla bass aga haaras sellest kui Jimi Hendrix, kelle kitarrile vaid madalamad ehk bassi keeled alles jäänud. Jah, selliseid sõnavõtte võib kuulda sünnipäevalauas pärast paari pitsi, kui üks või teine piduline tahab juba näidata madalate nootide taustal oma vaimuteravust.
Soolosid kandsid ette pea eranditult peoperemees bassil, Tero Saarti trompetil ning dirigent ise, Aimla saksofonil. Tero soolod sobinuks suurepäraselt Stingi või David Byrne lugude garneeringuks. Soolosid võiks vist võrrelda nende „võtu ringidega“, kus teised peolised vahele jäävad, ja Aimlat tegelikult pulmavanemaga. Ainult, et polnud pulm, vaid sünnipäev.
Üldiselt käis kõik läbivalt valge funk-soul´i rütmis nagu Janis Joplin kunagi, fiktiiv-bänd filmist “The Commitments” või Black Crowes tänini seda teeks. Kuni tuli hetk meenutada vanu aegu ehk keegi krabas välja tolmused perefotoalbumid ja nüüd muutus meeleolu nostalgiliseks. Nii juhtub eestlastega ikka, kui meeste näod juba kergelt õhetavad ja vastas istuv daam tundub kuidagi nii tutavlikult võluv nagu kõrval resideeruv abikaasa ei kunagi.
Olukorra lahendas muidugi sünnipäevalapse laps ehk „see, kes alles eile, ma mäletan, oli veel põlvepikkune, aga näe täna esitab isale kaks imearmsat laulu oma inglihäälel (selle peale võtame!)“ – tütar Marie Vaigla. Meenus Joan Osborne’i mahe sensuaalne tämber. Kohe seejärel astus lavale Robert Linna, kes võinuks esineda sünnipäevapeol väimees-poisi rollis, aga mine neid noorte tegemisi tea.
Kohalolijale võis silma jääda, et Aimla filigraansest seadest hoolimata oli trompetist Saartil noodipuldil oma personaalne helipult, mille nuppudest volüümi või muud seada. Oleks võinud samasugused ka vokalistidel olla, sest kahjuks läks osa fraseoloogiast saalis kaduma. Linna esitas hakatuseks kuulsaima Vaigla osalusega bändi, Ultima Thule loo „Elu on kunst“ ja seade oli selle pala jaoks juba nii kõrgelennuline, et meloodiate ära tundmisega tekkis raskusi. Ent ega pidu jää sellepärast seisma. Nagu siis, kui keegi seltskonnast tõmbab vanade aegade mälestuseks kuskilt kitarri välja, ent see on juba aastaid häälest ära. „Pole viga, jazz´i jaoks piisavalt hääles,“ lohutavad teised. Samas leidis just selle loo ajal aset saksofoni ja kitarri dialoog.
Nüüd hakkasid naised juba kohvi ja konjakit lauda kandma – meenutused, seltskondlik tögamine ning abikaasade „hakkame juba minema“ jutt. Lõpetuseks, kui oli selge, et pääsu enam pole, esitas Vaigla hiljuti lahkunud sõbrale Riho Sibulale ühe nukravõitu instrumentaali. Külalised võtsid veel viimased „reispassid“ ja oligi aeg detsembri tuisu hõlma astuda.
Pidu oli tore ja rahvas lubas kümne aasta pärast jälle kokku tulla nagu ühes Onu Bella kunagises laulus. Sülti sellel sünnipäeval ei pakutud!
RAUL VAIGLA, MUBA BIGBAND JA SÕBRAD
13. detsember kell 19:00, MUBA Suur Saal
Koosseis:
Raul Vaigla – basskitarrid
Marie Vaigla – vokaal
Robert Linna – vokaal
Tero Saarti – trompet
Andrus Lillepea – trummid
MUBA bigband
Siim Aimla – dirigent, saksofon