3. detsembri õhtul toimus Noblessneri valukojas harukordselt siiras ja hingepuudutav kontsert. Publikule jagas oma tundeid ja mõtteid Lõuna-Carolinas sündinud, kuid hetkel Põhja-Iirimaal elav lauljatar Dana Masters, kelle publik lausa kaks korda tagasi lavale kutsus. Tema sametine hääl ja isiklikest kogemustest ja tunnetest innustatud laulusõnad ei jätnud mitte kedagi ükskõikseks. Nagu Dana korduvalt laval rõhutas, on ta armastusse armunud ja seetõttu on tema looming armastusest kannustatud. Tema armastusega oma pere ja elu vastu sai ka publik samastuda.
Dana Mastersiga vestles enne kontserti Jazzkaare vabatahtlik Kertu Kärk.
Oled öelnud, et alustasid muusika kirjutamist küllaltki varajases eas, laulsid palju kirikus ning see mõjutas sind. Mis inspireeris sind muusikat kirjutama?
Jah, ma olin küllaltki noor, kui hakkasin laulukirjutamist nö avastama, aga ma ei teinud seda esitamiseks. Arvan, et see oli lihtsalt üks eneseväljendamise moodus. Minu jaoks on muusika alati olnud kui teine keel. Ma laulan küll inglise keeles, aga muusika tundub minu jaoks teise keelena, mille selgeks õppisin ja mida soravalt valdama hakkasin. Seega muusika oli minu jaoks veel üks võimalus ennast väljendada – ma ei pidanud kogu aeg mõtlema välja õigeid sõnapaare ja lauseid, vaid need võisid tähendada just seda, mida mina soovisin. Nii et minu jaoks polnud laulukirjutamine seotud esinemise, vaid eneseväljendusega.
Mida sa väljendada soovisid?
Ma olen introvert, kuigi vahel võin ma tunduda väga pulbitseva ja karismaatilise inimesena. Minu sisemaailm on küllaltki rikkalik, aga ma ei tahtnud sellest kogu aeg rääkida. Seega, lapsena püüdsin ma väljendada seda, kuidas ma elu ja ümbritsevat tajun ja kogen, kuid ma ei tahtnud sellest tingimata kellegagi rääkida – ma tahtsin sellest laulda.
Ma arvan, et muusikat kirjutades võib mõned asjad siiski saladuseks jätta, samas aga rääkides peab oma saladused kõik paljastama, et keegi sind mõistaks. Muusika säilitab teatud salapära ning tänu viisile, kuidas laulad, nootidele, mille välja valid, või tunnetele, mis on sõnade taga, mõistavad inimesed sind, ilma et neile peaks selgesõnaliselt kõik välja ütlema. Laval viibides tunnen ma, et publik mõistab mind.
Kas sul oli lapsepõlves ka iidoleid või eeskujusid?
Kui ma olin noor, siis ma ei võtnud kunagi omaks mõtet, et ma võiksin lauljaks saada. Mulle lihtsalt meeldis muusika, nagu kõigile teistelegi. Ma kasvasin üles 90-ndate R’n’B ja musta muusika ajajärgul. See oli imeline aeg – suurepärased lauljad, kaasakiskuv ja mõnus meloodia, väljendusrikas ja emotsionaalne muusika, meeldejääv muusika. Seega kasvasin üles tolleaegsete poistebändide saatel – näiteks Boyz II Men ja Take 6. Minu ema armastas Michael Jacksonit, seega kuulasin ma lapsena palju ka teda.
Minu vanemad armastasid Anita Bakerit, seega oma lapsepõlves kuulasin ka teda pidevalt ning olen siiani tema häälde armunud. Minu jaoks on ta muusika keeles täiesti sorav – ta suudab inimesi kõnetada ükskõik kus ta ka ei viibiks ning teda mõistetakse alati, sest ta suudab oma häält meisterlikult kasutada.
Ma kasvasin üles gospeli muusika saatel, aga ma ei ole ennast kunagi gospellauljaks pidanud. Minu jaoks on see täiesti erinev asi. Kuid kahtlemata mõjutas see seda, kuidas ma laulan. Ma õppisin gospelit tundma palju varem kui jazzi, aga need mõlemad on improvisatsioonilised muusikavormid. Tõeline gospel, musta kiriku gospel on oma olemuselt ülimalt improvisatsiooniline, seega usun, et õppisin just tänu sellele ära tundma, mis suunas muusika liigub, et saaksin jazzi esitades koos grupi muusikutega hetkega otsustada, kuidas edasi minna.
Kas sa alustasid sooloesinemisi juba USA-s elades või alles Põhja-Iirimaal?
Peamiselt Põhja-Iirimaal. Ma ei tahtnud pikka aega muusikaga tegeleda, aga Põhja-Iirimaale kolides oli see üks asi, mida ma oskasin. Tegin seda paar aastat lõbu pärast või väga väikese tasu eest. Kuid mingil hetkel hakati mind märkama ning ma läksin seitsmeks aastaks Van Morrisoniga tuurile, kirjutades samal ajal ka muusikat edasi, andes välja EP-sid ja tuuritades ka omaenda bändiga. Kuid mingil hetkel pidin ma valima, sest ma ei saanud mõlemat – nii Van Morrisonile tausta laulmist kui oma asja ajamist – samaaegselt hästi teha. Seega valisin ma enda soolokarjääri.
Kindlasti erinevad sooloartistina esinemine ja Van Morrisoni bändiga laval olemine. Mis on mõlema variandi eelised?
Vani bändiga esinedes õppisin ma meeletult palju. Ma sain väljendada oma improvisatsioonilist poolt, sest Van on intuitiivne artist ja ta ei tee kunagi ühte lugu samal moel kaks korda. See oli lihtsalt suurepärane.
Aga loomulikult, kui esitada omaenda loomingut ja ajada omaenda asja, on olukorra üle palju suurem kontroll ja rohkem loomingulist vabadust. Ma tegelikult arvan, et ma pole eriti hea taustalaulja. Ma võin seda teatud inimeste jaoks teha, aga see ei kuulu minu parimate oskuste hulka. Ma tunnen, et olen sooloartistina parem, sest ma oskan publikuga sidet luua, lugusid jutustada, inimestega muusika abil suhelda. Kui aga kuulud kellegi teise bändi, siis on võimalused piiratud.
Milliseid lugusid soovid sa tänasel kontserdil jutustada?
Minu lood on lihtsad – ma jutustan oma kogemustest ja räägin vaid sellest, mida tean, mida olen kogenud, mis on minu asi rääkida. Ma ei saa kommenteerida kellegi teise kogemusi või elu, ma ei räägi eriti poliitikast, mis minu jaoks on väga polariseeriv. Seega ükskõik kus ma esinen, tahan ma leida midagi, milles me sarnaneme, mitte mille poolest me erineme. Minu arvates on erinevusi väga kerge leida, aga ma tahan teada, mis on meie puhul sama – ja tegelikult on neid asju palju.
Ma räägin oma lugudes näiteks oma vanaemast ja oma perest, kes USA-s palju kodanikuõiguste eest võitlesid, armastusest, sisserändajaks olemisest ning elust riigis, mis pole mu sünnikoht. Need on lihtsalt minu lood, nende taga pole midagi poliitilist. Ma olen nende kaudu palju õppinud ja õpin endiselt. Ma arvan, et enamik inimesi, kellel küll pole neid samu lugusid, suudavad nendega mingil tasandil siiski samastuda. Neil on oma versioon olukorrast, kus nad tunnevad, et ei kuulu kuskile, või kuidas teha õigeid valikuid, kuigi need on keerulised. Neil on oma versioon armastusest ja murtud südamest. Minu jaoks on need lood, mida jutustan, minu lood, aga samas on need ka universaalsed.
Kas sinu muusika muutus, kui sa Euroopasse kolisid?
Ma arvan, et mu muusika muutus, kui ma hakkasin rohkem jazzmuusikutega suhtlema. Mustanahalise ameeriklasena usun, et USA-s on väga keeruline mustanahaliste kogukonnas üles kasvada ja mitte tunda sidet selle kogukonna muusikaga– sest just nii me oma lugusid jutustamegi. Tegemist on vägagi suures ulatuses jutuvestjate kogukonnaga, ükskõik kas lugusid jutustatakse gospeli, R’n’B, souli, funki, jazzi või spirituaalide kaudu.
Niisiis minu kirjutatud muusika muutus, kui ma hakkasin aega veetma jazzmuusikutega Põhja-Iirimaal, sest ma hakkasin keskkonnaga kohanema. Enne ei suhelnud ma inimestega, kes jazzmuusika keelt räägiks, seega ma ei kasutanudki seda osa oma musikaalsusest. Olles bändis inimestega, kes seda keelt oskavad, tundsin ma, et saan end avada ja kasutada uusi väljendusviise nii laval kui ka laule kirjutades.
Sa ei ole Eestis varem esinenud ja oled nüüdki siin vaid mõned tunnid viibinud. Millised on su esmamuljed?
Minu esmamulje on, et inimesed on väga soojad, mis on väga huvitav ja ainulaadne. Ma tean, et Baltimaade hulka kuuluvad Eesti, Läti ja Leedu. Ma pole Lätis käinud, seega ma ei tea, kuidas seal on. Aga ma olen külastanud Leedut ja see oli imeilus – inimesed olid nii armsad ja külalislahked, kuid eestlased on neist mingis mõttes täiesti erinevad. Siin Eestis on inimesed eriti soojad, mis on väga armas.
Mulle meeldib siinkandis ringi reisida, uusi kultuure avastada, uusi lugusid kuulata ja uusi asju juurde õppida ning end harida. Ja mulle juba meeldib siin, kuigi olen Eestis tõesti vaid mõned tunnid olnud. Siiamaani on mul olnud väga meeldiv kogemus.
Millised on su tulevikuplaanid?
Ma jätkan esinemise ja muusika kirjutamisega. Loodan sel aastal ka albumi välja anda ning mul on tulemas mõned lahedad võimalused. Ma jätkan oma asja ajamisega. Ma armastan esineda ja iga kord, kui mul on võimalus laval olla, on minu jaoks suur au.
Kas sul on plaanis ka žanrit vahetada?
Ei, mulle meeldib see, mida ma praegu teen. Üks põhjuseid, miks ma olen jazzižanris end sisse seadnud, on see, et jazz on muusiku jaoks otsekui kõige avaram vihmavari, mille all toimetada. Jazzil on nii palju erinevaid alaliike – soulful jazz, acid jazz, eksperimentaaljazz, jazz fusion jne. See tähendab, et sul on palju rohkem vabandust, ning selles seisnebki jazzi põhiolemus – see on vabadus! Ma olen selle vihmavarju all täiesti tahtlikult, sest ma ei taha ennast liigselt kindla helipildi või saundiga kinni panna.
Artistid, just nagu teised inimesedki, on pidevas arengus. Vahel me ootame oma lemmikartistidelt, et nende muusika jääks ka aastate möödudes samaks, aga mina püüan oma armastatud artistidel just muutuda lasta. Isegi kui artisti üks album on minu jaoks tohutult südamelähedane ja ma järgmist nii palju ei mõista, proovin ma siiski anda talle võimalus muutuda ja teda toetada – kuulata seda albumit paar korda veel ja õppida midagi uut selle muusiku kohta, selle asemel, et inimest tema muusikaelu ühes etapis nö külmutada.
Mulle meeldib, kui mul on ruumi, ja mulle meeldib teha ruumi loomulikule muusikalisele arengule, mis aastate jooksul toimub.