Kunagi oli au Jazzkaarel võrrelda Holger Marjamaad kick-start’i ehk mehhaaniliselt jalaga käima löödava vanakooli mootorrattaga. Eesti keeles täpsemat määratlust vist polegi. Alles 70ndate keskpaigas tulid turule elektrisüütega tänapäevased mootorrattad.
Marjamaa muusika paigutubki just selle eelsesse aega – alates 30ndate lõpu bebop’ist kuni 60ndate improvisatsioonilise jazzini, millele bändi trumm ja bass sujuvalt kaasaegsemaid funki rütme mängivad. Lisaks käivitab Marjamaa oma show alati avataktist, tõrgeteta.
Sisuliselt tähendab see, et pianistina täidab ta oma ligikaudu pooleteisetunnise kava pea lakkamatute improvisatsioonidega erinevatest variatsioonidest. Muidugi saavad ka teised soleerida, aga klaver teeb pea katkestamatuid keerdkäike etüüdi harmoonia põhjal.
Marjamaa on juba pikalt USA-s asunud, algul seal õppides, nüüd mainekate muusikutega töötades. Kuigi tema emakeelele pole see veel aktsenti lisanud, on sealsete suurlinnade rütm jätnud oma aktsendi muusikale.
Sümptomaatiliselt kandiski üks tema oma paladest nime „Rush Hour“ ehk tipptund.
Kui mälu ei peta, oli ka möödunud korral Marjamaa bändis bassil Heikko Remmel, nagu vist ka külaliseks viimaste lugude ajal laulja Sofia Rubina.
Remmeli soolodest jäi seekord enim meelde üks veidi teistest mahedam, sellises ballaadilikus loos, kus kontrabass sai oma pehmemet poolt eksponeerida. Teine soolo palas, mida Marjamaa blues’iks nimetas, kuigi täpsem määratlus oleks vist boogie.
Uus oli sel aastal Lee Pearson – tugeva ja terava löögiga trummar USA-st. Tema tehnika on sedavõrd intensiivne, et esimese loo ajal tundus trummar paar korda teistest isegi ette ruttavat.
Pearsoni tugevus on markeerida tühikuid bassi ja klaveri fraaside vahel. Täidab, kuid jätab piisavalt õhku. See on oluline oskus trummi kui rütmipilli puhul, mille improviseerimisvõimalus teistest oluliselt piiratum. Pearson teeb seda nii filigraanselt, et trummisoolo ajaks kava teises pooles oleks justkui midagi veel enamat oodanud. Ootused olid sedavõrd kõrgel. Loomulikult polnudki vaja. Tervik püsis koos ja see on trummide puhul tähtsaim.
Jäi silma üks trummitaldrikutest, mis veidral moel kahelt poolt allapoole kaardus ja mu kõrval istunud professionaalse muusiku sõnul (jätan nime meelega mainimata) tegi vastikut häält. Tuletas meelde lapsepõlve, kui küsisin kord ühelt akordionimängijalt, mida teevad sel pillil mustad klahvid. Sain tookord vastuseks, et lörtsivad ilusaid lugusid ära. Mis puutub tollesse taldrikusse, siis võimalik, et oli lennu ajal kahjustada saanud. Teada ju need pagasikäitlejate töövõtted.
Pearson ilusat lugu ära ei lörtsinud sellest hoolimata, kuigi neid oleks olnud kavas üsna mitu.
Trumm on mootor. Käivitab selle siis kes tahes ja mis tehnikas.
Holger Marjamaa, Heikko Remmel & Lee Pearson
Teisipäev, 26. aprill kell 18.00, Vaba Lava
Koosseis:
Holger Marjamaa – klaver
Heikko Remmel – bass
Lee Pearson – trummid
külalisena Sofia Rubina – laul
Vaata kontserdi pildigaleriid.