On tekkinud tunne, et mu sisemine festivalikell hakkab õigesse rütmi minema – väljas on juba talutavad temperatuurid ja Jazzkaar on taas aprillikuus. Selle kuu viimasel pühapäeval avati 33. Tallinna Rahvusvaheline Festival Jazzkaar. Avakontserdil kõlas spetsiaalselt festivaliks tellitud Joel Remmeli ja Peedu Kassi loodud teos “Ood metsale”.
Klassikalised ning praegusel ajal ka taasühinemise rõõmu pakkuvad avakõned said peetud ning publik sättis end metsa. Uudisteose “Ood metsale” pühendasid Joel Remmel ja Peedu Kass Eesti metsale ning selle hoidmise vajalikkusele. Saal täitus üleva meloodiaga, mis oli täis värsket usku. Seda saatsid Tencu videolahendused, tänu millele ärkasid muusikute taga olevad ekraanid ellu suviste metsade kaadritega ning tänu valguskunstnik Meelis Lusmägile pikenes tekkinud tunne ka saali kaugematesse osadesse. Olles läinud muusika saatel visuaalide lainele, oli hea silmad mõneks hetkeks sulgeda ning kujutleda enda ümber seda ehedat Eesti loodust – suvist metsa, mis elab ja hingab ning selles vaikuses oli seda justkui nii mõnusalt palju. Seda täiendasid õrnad metsvindi hääled, mis instrumente saatsid. Remmel ja Kass suutsid selle tunde imehästi siia kevadesse kohale tuua. Nii nagu vahetuvad aastaajad, vahetus ka kontserdi temaatika ilusast suvest kõledamasse sügisesse. Ümbrus visuaalidel muutus tuule käes kõikuvaks raagus metsaks ning jahedus valdas ka noodilehti. Teekond jätkus talvesse ning seejärel jõudsime uuesti kevad-suvisesse õhustikku ja muusikasse. Publik leidis end kui jazzivõtmes arendatud uue aja Vivaldi “Aastaaegade” temaatikas. Mänguline õhustik püsis, kuid ometi kriipisid seda teravalt puude murdumise valusad helid, mille saavutas puhkpillide jõuline kooskõla. Need käigud iseloomustasid tabavalt, kui väga on lageraie metsa lõhkuv.
Kuuldud uudisteoses olid kokku toodud klassikalised instrumendid elektroonikaga, mille harmooniline kooslus suutis tuua saali valusa reaalsuse, kus midagi niivõrd puhast ja klassikalist nagu Eesti mets, lõhub miski uus ja tehis. Pillid vaikisid ning muusikud liikusid instrumentaalesitusest vokaalansambli koosseisu. Ootamatu lahendus, mis justkui tõi publiku hetkeks rännakust välja. Kaheksa meest ja nende hääled Eesti metsa eest. See oli kui ehe eestlaslik püüe astuda välja meie looduse kaitseks. Selles oli midagi nukrat, mis läbi rusuva koorma püüab end kuuldavaks teha. Hetk vaikust lõppes ning muusika kõlas taas. Tuleb nentida, et Remmel ja Kass on lisaks hingestatud teosele pannud oskuslikult kokku ka ansambli, mille mängimise vabadus ja laiahaardelisus tõlgendus ideaalselt metsa puhtasse natuuri.
Avakõnedes kõlas mõte, et jazz on praeguse aja muusika – see ihkab vabadust ning oskab igas olukorras improviseerida. Need on vajalikud omadused nii jazzile kui ka meile endile ja on kaunis, et nendest sündis midagi ilusat muusikale ja metsale. Ood metsale – ood Remmelile ja Kassile.
Jazzkaar 2022 avamine: “Ood metsale” Joel Remmel ja Peedu Kass ansambel
24. aprill kell 18.00, Vaba Lava
Koosseis:
Joel-Rasmus Remmel – klaver
Peedu Kass – kontrabass
Martin Petermann – trummid, spds sampler, etnilised löökpillid
Jaan Jaanson – kitarrid
Aleksander Paal – saksofon, flööt
Jason Hunter – trompet, flüügelhorn
Marten Meibaum – tšello
Hans Christian Aavik – viiul
Bert Prikenfeld alias Bert On Beats – elektroonika
Tencu – videokunstnik
Meelis Lusmägi – valguskunstnik
Kaur Kenk – helikunstnik
Vaata ka kontserdi galeriid