Kujutage ette tehisintellekti, mis on just saanud signaali võõralt planeedilt, seda sünteesinud ja püüab nüüd kordusi jäljendades tolle saatjaga kontakti asuda. Saadab sama signaali lähtekohta tagasi ja kui sealt peaks uus sõnum tulema, siis püüab neid kombineerides ühenduse luua. Just matkides, nagu seda teeb väikelaps, teadmata veel kogu tegevuse tähendust. Nii teeks seda ka elektrooniline mõtlev aparaat, sest see on kõige omandamise alge, elementaarne õppimisviis.
Midagi sarnast kumab läbi Neil Cowley loomingust. Muidugi helilooja Cowley teab hästi, mida klahvpillimängija Cowley teeb. Lihtsalt tema muusika pulseerivad kordused meenutavad justkui võõraid, samas arusaadavaid signaale.
Niisiis, kosmoselaeva pardakompuuter tundmatu planeedi orbiidil on võõra sõnumi salvestanud, satelliit hõljub juba kuskil bio- või atmosfääris ja ootab võimalust dialoogiks. Cowley sünteesib elektroonikat kasutades helisid, tekitab neist mustri ning mängib klaveril uusi korduvaid motiive. Kuigi elektrooniline ja seejuures improvisatsiooniline muusika kipub sageli olema eksperimentaalne, siis Cowley puhul on katsetused jäänud salvestamise faasi ja lavale jõuavad juba selle tulemused. Kui uskuda kirjasõna, siis elektroonikaga katsetusi alustas mees alles paari aasta eest.
Cowley on eelkõige helilooja ja seejärel muusik, nagu see on elektroonilise loomingu puhul tavaline, sest taustad koosnevad üldiselt nii mitmest kihist, et neid otsast lõpuni elavas esituses luua muutuks keeruliseks. Seejuures kaldub ta kuulajat hellitama, kõrvukriipivaid dissonantse on vähe. Enda sõnul sobitub ta jazzifestivali lavale vaid seetõttu, et selle muusikaliigi määratlus on tinglik ning mõisted on muutunud triviaalseks.
Etüüd võib alata vee tilkumist imiteeriva rütmiga, mis kasvab millekski enamaks, ent motiiv, mida ta klaveril neile peale mängib, kordub üha uuesti ja uuesti. Nüüd võivad pulseerivad helid vahelduseks võtta ka maiseid, tuttavlikke kõlasid, nagu mõni loodusrahva vilepill, orel oma madalaima registriga või, üllatuslikult, suisa naturaalne klaver. Siis aga jätkub taas tuulamine kuskil ulme ja tegelikkuse piirimail. Selles on avastamisindu. Laval korduvalt ringisebivast tehnilisest tugiisikust võib järeldada, et mitte just päris kõik ei suju plaanipäraselt, ent tundmata peensusteni Cowley loomingut, puudub teadmine, mitu protsenti täielikust tulemusest kuulajatel saamata jääb.
Taustaks näitab Cowley lava tagaseinal olevatele ekraanidele 1920ndate Vene ja Saksa ekspressionistlikke mustvalgeid tummfilmi kaadreid. Klipid sulanduvad muusikaga, ent kuna Jazzkaar on eelkõige muusika-, mitte audiovisuaalse kunsti festival, siis sellel pikemalt ei peatu.
Mingil määral meenutab Cowley Jazzkaarel varem esinenutest vast koosseisu Tim Men & The Telephone või Niklas Paschburg´i. Eelviimane lugu oma hümnilikus kuues aga sarnaneb lausa Ultravoxi kuulsale hitile „Vienna“. Meenutab ja sarnaneb, ent jääb samas täiesti omanäoliseks.
Neil Cowley
Esmaspäev, 25. aprill kell 21.00, Vaba Lava
Koosseis:
Neil Cowley – klahvpillid, elektroonika
Vaata kontserdi galeriid