Vestlusteemadeks: festivali avakontserdi saamislugu, noortega koos musitseerimine, Arvo Pärt, koroonaaja vaimse tervise hoidmise nipid ja Jazzkaare roll Eesti muusikute motiveerimisel.
„Jazzkaare tähtsust on võimatu üle hinnata,” ütleb saksofonimängija Raivo Tafenau festivali eelõhtul, olles hetk varem lõpetanud festivali avakontserdi proovi. „Proov muide lõppes planeeritust täpselt kaks tundi varem, sest põhimõtteliselt kõik lood õnnestusid kohe esimesel läbimängul,” naerab Tafenau.
„Jazzkaare näol pole muidugi tegemist mitte ainult festivaliga, vaid kogu Eesti jazzimaastiku kujundaja ja meie muusikute motiveerijaga. Võib lausa olla, et tänu Jazzkaare olemasolule on pillimehed jäänud selle muusikastiili juurde. See on suur asi. Jazzkaar annab meie muusikutele teatud tüüpi truu publiku. Aastast aastasse festivalil esinedes sa paratamatult jääd inimestele meelde.”
„Kuna me ei tee peavoolumuusikat siis ei saa jazzmuusikud näiteks kogu aeg televisioonis figureerida ja Jazzkaar väljundina on seetõttu asendamatu. Anne Erm on mulle juba 30 aastat jutti igal aastal helistanud ja küsinud, et Tafenau, kas sul midagi uut on? Ma olen 57-aastane ja esinesin esimest korda Jazzkaarel 1991. aastal. Anne on mulle sealt peale igal aastal helistanud. Ma hoian ja usaldan Jazzkaare meeskonda ja nemad hoiavad ja usaldavad mind.”
Avakontserdiks kauaoodatud plaadiesitlus
„Olen seda kontserti väga oodanud,” ütleb Tafenau oma esmaspäevase Jazzkaare avakontserdi kohta. Kontserdil esitleb Tafenau oma uusimat plaati „The Same Differences”, mille valmimisest on tegelikult juba 2 aastat. „Jazzmuusikas on tavaks, et kui tehakse uus projekt, siis see ka esitatakse live’s kohe ära, et saaks asuda juba järgmiste asjade kallale. Aga nüüd on mul jäänud üks mu elu suurimaid projekte – koostööplaat kammerorkestriga – kaheks aastaks n-ö õhku rippuma. Me ei ole seni saanud seda kava suurele publikule mängida ja see on mind teatud mõttes ahistanud. Esmaspäevane kontsert on seega albumi esitluskontsert, aga samas ka teatud mõttes lõpetab selle projekti ära. Teisipäeval saan juba mõelda uutele asjadele,” arutleb Tafenau.
„Minule on muusikas kõige tähtsam meloodia ja esmaspäeval esitletavale plaadile olen valinud meloodilised lood. Arranžeeringud on teinud Siim Aimla, Meelis Vind ja Raul Sööt – kõik nad on üliandekad Eesti muusikud, kes on esmaspäeval ka laval. Lood tegelikult sünnivadki nii, et minul on tore kirjutada üks meloodiajupp, aga loo teevad sellest ikkagi arranžeerijad ja muusikud, kes seda mängivad. Ma ei ole samasugune helilooja nagu Arvo Pärt, kes paneb muusikutele noodi ette ja siis kõik mängivad täpselt nii, nagu Arvo on seda mõelnud. Klassikalises muusikas see nii on. Minu muusikast umbes 80% tekib tegelikult laval kohapeal. Tüübid improviseerivad. Teema pikkus on 1 minut ja loo pikkus tervikuna lõpuks näiteks 5 minutit.”
Tafenau ei pelga jagada lava endast tunduvalt nooremate muusikutega. „Ma teen seda teadlikult. Minuvanused muusikud on juba natuke laisad ja ei viitsi ennast vormis hoida. Kuna ma enda pealt seda väga hästi tean, siis ma igaks juhuks võtan kampa noori, kellel see probleem puudub. Nemad tõmbavad mind käima ja ma saan olla n-ö tänases päevas sees, olla kogu aeg trimmis. Et noortega koos mängida, see sunnib mind ka kogu aeg harjutama. See ei ole naljaasi. Kui noored on bändis, ei ole võimalik ennast lõdvaks lasta – see oleks piinlik.”
Koroonaaja mõjud
„Mulle tegelikult esimene, 2020. aasta eriolukord väga meeldis,” nendib Tafenau. „Tundsin, et erinevate valdkondade inimesed olid sarnases olukorras, olime nö saatuse ees võrdsed. Mul on sõber miljonär, kes kurtis esimese eriolukorra järel, et ta kaotas 50 miljonit. Aga ma tean, et tal 20 miljonit jäi ikkagi alles. Mina kurtsin, et ma kaotasin 5000 eurot ja mulle jäi 1000 eurot alles, aga me olime täpselt samamoodi mures. Nagu võrdsed. See tekitas õlg-õla tunde. Pidime kõik korrigeerima oma elustiili, see oli positiivne.”
Teine piirangute periood Tafenau sõnul enam nii hea ei olnud. „Kinnisvara hinnad tõusid, kuskil liikus mingi raha. Kui esimese lockdown’i ajal olid Tallinna tänavad tühjad nagu Põhja-Koreas, siis teisel korral elu käis edasi ja ainsad, kes mängust väljas olid, olid muusikud, näitlejad ja muu kultuurirahvas. See tekitas tuska. Selle olukorra seedimisega ma enam nii hästi hakkama ei saanud.”
Kuidas Tafenau piirangute ajal, mil kontserte anda ei saanud, oma vaimset tervist hoidis? „Saun, jõgi, saun, jõgi, saun, jõgi ja – midagi ei ole teha – ka väike valge vein vahele,” naerab muusik. „Minu tutvusringkonnas ei ole muusikuid, kes oleksid koroona ajal tõeliselt nö auku kukkunud,” räägib ta. „Vist Koit Toome oli see, kes rääkis, et tema juba teadis muusikuid, kes olid sunnitud hakkama kortereid ja pille müüma. Mind ümbritsevatest jazzmuusikutest seda keegi teinud ei ole.”
„Omaette olemist on tegelikult vahel ikka väga vaja,” summeerib Tafenau eriolukorra nö vaimse mõju. „Ma olen mõnes mõttes 30 aastat nö rattas olnud ja siis üritanud sealt vahelt ka nö päris asju teha, näiteks lähedaste ja sõpradega maal olla. Nüüd on periood, kus sa saad päris asju mõelda ja päris asju teha nö pikalt ja see ongi ainus, mida sa teed. Ma avastasin lockdown’i ajal enda kohta seda, et ma ikkagi väga lihtsalt lähen stressi. Avastasin, et kui istun ühe koha peal ja mul ei ole väljundit, siis – kaua sa ikka üksi pilli harjutad. Üksi pilli harjutamine on nagu pinksimäng üksinda – muudkui lööd, aga vastu midagi ei saa. Kaua sa nii viitsid? See tekitas masendust ja pani mind endalt küsima, et kas ma üldse olen vajalik. Jazzmuusikul on absoluutselt vaja esiteks teisi muusikuid ja teiseks publikut. Sellest tekkiva sünergiaga ma olen oma elus harjunud, see on olnud minu elustiil. Ja see kõik võeti mult koroonapiirangutega ajal ära.”
„Tänu piirangute ajale oskan ma nüüdset taas lavale ja publiku ette pääsemist hoopis rohkem hinnata,” märgib Tafenau. „Olla elava muusika sees ja publiku ees on tõeline vabanemine. Ma usun, et see pole mitte ainult minul nii vaid ka teistel muusikutel.” Tafenau sõnul märkas ta esimestel piirangute järgsetel kontsertidel, et vabanemise tunne kehtis ka publiku kohta.
„Mul pole kunagi elus olnud sellist perioodi, kus ma pean kahe kuuga kogu aasta töö ära tegema,” ütleb Tafenau tänavuse suve kohta. „Karm aeg, samas distsiplineeriv.”
„Koroona on õpetanud, et ma ei hakka enam mingi eduka perioodi baasilt lolle majanduslikke tehinguid tegema. Ei hakka helikopterit ostma, sest äkki jaanuaris on esinemiste tihedus praegusest erinev.”
Tafenau sõnul on tema vaadet Jazzkaarele muutnud see, et ta korraldab nüüd ka ise omanimelist jazzfestivali, juulis Haapsalus toimuvat Tafffesti. „Nüüd ma tean, millised kulud kaasnevad festivali korraldamisega. Kui ma löön oma festivali Exceli lahti, siis ma vaatan kui palju on erinevaid kohustusi, kulusid, vastutust. Kui palju on kõike seda muud mudru seal ümber, et festival saaks sellisel kujul toimuda, et muusikutel oleks mugav ja publikul oleks mugav. Nüüd, kus ma seda pilti tean, siis enam ma ei kobise Jazzkaare esinemistasude üle. Kui Jazzkaar tahab mulle teatud summa maksta, siis ma täpselt selle summaga olengi päri, ükskõik kui palju see ka oleks. See pilt, on mul nüüd selge. Muusikud ikka kipuvad arvama, et nad on paremad ja kallimad kui nad tegelikult on. Muusikud arvavad, et korraldajad panevad dollarihunnikud oma taskusse, aga tegelikult on asi taskussepanemisest ikka nii kaugel kui võimalik. Mida rohkem ma taustu tean, seda enam ma imetlen Jazzkaart korraldavat seltskonda.”
Selle suure projekti juures on olnud Tallinna Filharmoonia, minu suur kummardus Margit Tohver-Aintsile ja Sirlen Rekkorile ning muidugi Risto Joostile, kes salvestusel orkestri kokku juhatas.
Tekst ja foto: Romi Hasa