“Kummardus Valter Ojakäärule“

“Kummardus Valter Ojakäärule“

Valter Ojakääru 94. sünniaastapäeva kontserdil teevad kummarduse Eesti jazzi suurkujule Liisi Koikson, Silver Laas, Raivo Tafenau ja tema kvintett.

Valter Ojakäär ja Raivo Tafenau valisid helilooja 90. sünnipäeva kontserdikava üheskoos. Maestro, kes ka kontserti kuulas, kiitis Liisi Koiksonit emotsionaalset esitust ja Raivo Tafenau värskeid seadeid. Valitud lugude põhjal valmis heliplaat „Õhtu rannal“. Sel korral liitub muusikutega ansambli Traffic solist ja EMTA jazziosakonna lõpetanud laulja Silver Laas ja kuulda saab värskeid seadeid Valter Ojakääru muusikast. Ja et Raivo Tafenau mängib saksofonil, millel musitsitseeris omal ajal looja ise, siis on igal juhul helilooja vaimu kohalolek kindlustatud. Iga lugu meenutab hetki erakordse looja elust.

Eesti muusikasse on Valter Ojakäär andnud hindamatu panuse heliloojana, saksofonistina, muusikaajaloolasena ja saatejuhina. Ojakäär oli koos Uno Naissooga meie esimeste jazzifestivalide organiseerijaid. Ta avas kuulajaile akna jazz- ja popmuusika maailma. Ojakääru esimene raamat „Džässmuusika” ilmus 1966. aastal, sellele järgnes ülipopulaarne “Popmuusikast” (1978 ja 1983). Väsimatu ja põhjalik kroonik on jäädvustanud Eesti jazzi ajaloo nelja mahukasse raamatusse – “Vaibunud viiside kaja“ (2000), “Omad viisid võõras väes” (2003), “Sirp ja saksofon” (2008) ja „Oma laulu leidsime üles“ (2010).

Valter Ojakäär oli elav entsüklopeedia – erudeeritud teadmistega maestrolt on häid nõuandeid saanud paljud muusikud ja muusikast kirjutajad. Valter Ojakääru kõlav ja selge raadiohääl ja tema sajad sisukad saated pälvisid ka ühena esimestest Kuldmikrofoni ja raadio Aasta Muusiku tiitli. 2014. aastal sai Ojakäär jazziauhindade jagamisel Jazziedendaja tunnustuse. Helilooja valiti ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia audoktoriks.

Veerand sajandit mängis Valter Ojakäär Eesti Raadio Estraadiorkestris saksofoni ja klarnetit ning kirjutas lugusid orkestrile ja solistidele. Populaarseks said tema laulud nagu „Õhtu rannal“, „Rannakolhoosis“, „Tihemetsa Tiina“, „See pole see“, „Oma laulu ei leia ma üles“, „Üks väike laul“, „Sõit pilvelaeval“ ja paljud teised. Helilooja ise tundis kõige suuremat heameelt ooperist „Kuningal on külm“, mis etendus 1967. aastal Vanemuise teatri uue maja avamisel. Ojakääru muusika on kõlanud nii orkestrite kui väiksemate koosseisude esituses, tema loomingut esitavad ikka ja jälle mitme põlvkonna artistid.