Norra jazz on olnud läbi aastate Eesti publikule südamelähedane ning oleme elevil, et kevadest sügisesse nihkunud festivalil on meil hea võimalus Jazzkaare laval tervitada Norra populaarseimat pop-jazz lauljatar Silje Nergaardi, kes astub meie ette koos andeka jazzpianisti ja helilooja Espen Bergiga.
Mõlemad artistid kinnitavad kui ühest suust, et nad on väga tänulikud võimaluse eest Eestis esineda ja rõõm taas laval olla on väga suur. Jazzkaare kontserdid on neile esimesed välismaised esinemised pärast koroonakriisi algust.
Silje: Meie esimene Jazzkaare kontsert, mis toimus laupäeval Tartus, oli meie jaoks väga eriline. Ma olin väga elevil, et saime võimaluse üle pika aja taas välismaal esineda. Esmalt ma ei suutnud isegi uskuda, et see kõik tõesti teoks saab. Kartsin, et meil tuleb ette mõni ootamatus ja peame piirilt tagasi pöörduma. Aga kõik kulges sujuvalt ning on tõesti tore tõdeda, et kõik ettevaatusabinõud olid väga hästi läbi mõeldud ning ka viirusega seotud testi tegemine ei olnud midagi ebameeldivat.
Praegusel keerulisel ajal on kultuuril, kaunitel kunstidel ja muusikal inimeste jaoks oluline roll ning see festival annab meile võimaluse vahepeal ehk veidi nõrgaks jäänud sided muusikute ja publiku vahel uuesti tugevdada. Seda on vaja nii meile endale kui ka meie kuulajatele.
Küsin, kas publik siiski kaugeks ei jää, kuna festival näeb ette, et saalis istutakse maskides ning emotsioone saab lugeda vaid kuulajate silmadest, aga mitte naeratavatelt suudelt.
Espen: Tegelikult olid meie Tartu kontserdi ajal saalis ka mõned maskita inimesed. Eks see on igaühe valik, aga usun, et kõik me toimime vastutustundlikult. Minu jaoks ei ole mingit vahet, kas ma näen publiku naeratusi või ainult silmi. Keeruline oleks ehk ainult siis, kui peaksin ka ise maskis klaveri taha istuma. Tartus toimunud kontsert oli ka minu jaoks väga eriline õhtu. Minu kasutuses oli ideaalse kõlaga klaver ja me esinesime kaunis saalis (autor: Elleri kooli Tubina saal) ning saime publiku sooja vastuvõtu osaliseks. Meie Eestis veedetud aja jooksul on kõik, kellega kohtunud oleme, olnud väga külalislahked.
Silje: Minu arvates ei ole vahet, kas meie publikul on ees maskid või visiirid, sest me näeme siiski seda sära nende silmades ja tunnetame nende emotsioone. Laval olles on muusikul palju erinevaid viise, kuidas publikuga sidet luua. Maskid ei ole meie jaoks segavad, sest oluline on see atmosfäär, mille me üheskoos loome. Tartu kontserdi publik oli meie jaoks väga avatud ning valmis meie muusikaga kaasa minema ja kindlasti saame sama eheda kogemuse ka Tallinnast. Ootan väga seda maagilist tunnet.
Silje Nergaard tähistab tänavu oma 30. loomingulist tegevusaastat teemaviitega #silje30 ning Jazzkaarel esitamisele tulev kava koosneb lauljatari karjääri parimatest paladest, mis koostöös Espen Bergiga mais ilmunud uue kogumikalbumi jaoks värske hingamise said.
Uurin Siljelt, mis on tema kui artisti jaoks nende kolmekümne aastaga muutunud? Kas ka publik on nende aastatega muutunud?
Silje: Kui ma oma lauljateed alustasin, olin noor ja üsna ebakindel ning õnneks on see aastatega tõesti muutunud. Ka minu suhe publikuga on palju tugevam, sest algusaastatel esinesin väikestes jazziklubides, kus inimesed suitsetasid ja rääkisid omavahel juttu, nende tähelepanu oli keeruline köita. Nüüd on publik palju rohkem nn kohal, inimesed tõesti kuulavad muusikad ja elavad kaasa. Kuigi ma tunnen, et olen artistina oma tõelise mina leidnud, siis naudin siiski seda, et minu otsingud uue ja huvitava suunas ei ole lõppenud. Mulle meeldib ennast uuesti leida, märgata, millist muusikat minu sees veel peidus on ning kuidas ma saan ennast areneda. See hoiab mind loometöös aktiivse ning uudishimulikuna. Ma tunnen, et ma ei ole veel päris kohale jõudnud, iga nurga taga on ootamas midagi uut ja huvitavat, uus laul, mida kirjutada ja laulda. Kui saan võimaluse oma muusikat publikule ette kanda, siis on need kõige väärtuslikumad hetked minu töös. See, mis leiab aset laulja ja publiku kohtumisel, see on ühekordne maagia, mis tekib ainult sel hetkel ning jääb sinna ruumi. Seda ei saa kuidagi uuesti luua ja kaasa võtta. Ja meil kõigil on neid hetki väga vaja, nii muusikutel kui ka publikul.
Kui kontserdil tekkivat emotsiooni ei ole võimalik salvestada ja kaasa võtta, siis CD-plaadid ja voogedastusplatvormid on publiku jaoks alati olemas. Mida arvab Espen Berg, kas viirusega seotud isolatsiooniaeg on muutnud tema enda või tema publiku muusika tarbimisharjumusi.
Espen: Ma ei saa vastata kõigi eest, aga tunnen, et pärast neid keerulisi aegu, on meie publik veelgi rohkem huvitatud, et saada ehedaid live-esinemise elamusi. Silmast silma suhtlemine on meie jaoks olulisem kui kunagi varem. Kui pidin veetma need möödunud kuud kodus koos perega viiruse eest varjul, siis olin ma kõige muuga väga hõivatud. Mul ei olnud aega, et muusikale pühenduda ja tööd teha, sest nagu paljudes teistes peredes, kõik igapäevaeluga seotud tegemised ja toimetused täitsid kõik mu aja. Paus muusikaga tegelemisest oli tegelikult päris pikk. Ootasin seda hetke, et saaksin taas klaveri taha istuda ning midagi uut luua. See on minu väljund muusikasse, sest selle asemel, et maha istuda ja mõnd head plaati kuulata, soovin ma ise muusika endas ülesse leida.
Silje: Minu jaoks oli isolatsiooniaeg esmalt väga keeruline. Meie viieliikmeline pere oli kõik koos meie kodus ning mulle tundus, et terve maja on inimesi täis. Õnneks on mul aias väike maja, mida ma kasutan stuudiona, et seal muusikat luua, aga pidin seda oma tütrega jagama, kellel oli koolitööde tegemiseks samuti rahu ja vaikust vaja. Samas tundsin ma, et kogu see keeruline olukord oli minu jaoks väga inspireeriv ning soovisin need tunded lauludesse kirja panna. Võtsin ette pikki jalutuskäike, et saada rahu ja vaikust kõigest sellest, mida suure pere koos eksisteerimine kaasa toob. Need jalutuskäigud olid heaks võimaluseks, et ringi kõndides oma mõtetes uut muusikat luua. Leidsin ainest nendest majadest, millest ma mööda jalutasin ning sellest sai alguse uus projekt, millega ma praegu tööd teen. Selle teemaks ongi majad ning nendes elavad inimesed. Selline jalutuskäikude ajal komponeerimine on saanud mulle uueks harjumuseks. Ühe laulu loomine on minu jaoks pikk protsess, see võtab aega ehk isegi mõne kuu ja läbib erinevad etapid. Kui ma jalutan ja lasen mõtetel vabalt liikuda, siis tunnen, et saan uut energiat juurde. See praktika põhineb ühel teadusuuringul (autor: Oppezzo & Schwartz, „Give Your Ideas Some Legs: The Positive Effect of Walking on Creative Thinking“ ), mille kohaselt jalutamine vabastab loometegevusega seotud mõtted ning mulle avanevad uued mõtted ja uued lahendused, mida saan oma laulude loomisel kasutada.
Tundub, et need keerulised ajad on siis sinu, Silje jaoks loonud uued võimalused oma loominguga tegeleda?
Silje: Jah, tõesti! Inimesed on ju kõik väga erinevad ning igaühe reaktsioon nendele keerulistele olukordadele on erinev. Kuid minu jaoks on see kõik olnud väga inspireeriv ning saan oma laulukirjutaja andeid rakendada, et neid meeleolusid ja mõtteid uueks muusikaks ümber kirjutada ning neid taas inimestega jagada.
Silje Nergaard on tunnustust saanud nii laulja kui laulukirjutajana. Tema muusikat on esitanud ka mitmeid teised artistid, nagu maailmakuulus The Manhattan Transfer. Küsin, kas ta tunneb ennast mugavamana laulja või laulukirjutaja rollis.
Silje: Ma arvan, et peamiselt kirjutan ikkagi endale ning mulle meeldib oma lugusid ise esitada. Muidugi on tore võtta kavasse ka neid palu, mis on kellegi teise looming (Jazzkaare laval kuuleb näiteks Peter Gabrieli pala „Mercy Street“). Samas olen ma väga avatud uutele projektidele ja koostöödele, peaasi, et tunne ja mõte oleks õige. Kõige mugavamalt ja kõige põhjalikumalt saan töötada siis, kui kirjutan iseendale. Laulude kirjutamine on minu jaoks pikk protsess …
Jazzkaare publikul on väga hea meel teie koostööst osa saada. Millised on teie enda muljed tänavusest veidi erilisemast festivalist?
Espen: See on võrratu kogemus, et saame siin esineda. Igatsesin väga, et taas reisida, kuna mulle meeldib väga erinevaid riike külastada ja nende kultuuri kogeda. Eesti on väga ilus riik, mida külastada. Olen siin ühe korra varem käinud. Kõik, keda siin kohanud oleme, on olnud väga toredad ja festival on korraldatud suurepäraselt. See korvab selle vaeva, mis praeguses olukorras reisimisel ette tuleb. Nii paljud reisimisega seotud regulatsioonid on muutunud ja kõik tundub esmapilgul päris keeruline, ma ei ole vist isegi kõigest täpselt aru saanud. Nii et festivali korraldajatest on olnud suur abi, et nende riskidega toime tulla ja meie jaoks kogu üritus siiski väga nauditavaks muuta.
Soovin Espenile ja Siljele turvalist festivali ning turvalist kojulendu, et nad võtaksid Eestist kaasa ainult positiivsed emotsioonid ja negatiivsed koroonatesti tulemused.
Silje: Ma arvan, et Jazzkaare külastus on meie jaoks nagu üks vitamiinitablett, mille me siit kaasa võtame. See hoiab meid tugevana ja tuletab meelde, et maailm on ikka veel muusikale avatud ning ühel hetkel laabub kõik. Meie publik on vapper, et siiski kontserte külastab ja selle läbi kaunitele kunstidele oma toetust üles näitab. Suur tänu, Jazzkaar, et olete korraldanud turvalise ja professionaalselt läbi viidud festivali.
Espen: See festival on suurepärane näide sellest, kuidas praeguses olukorras kultuurisündmusi korraldada.
Silje: Just nii, ma nõustun täiesti. Teised festivalid saavad Jazzkaarest eeskuju võtta. Kõik on võimalik, kui seda teha heade mõtete ja hea koostöö tulemusena.
Silje Nergaard & Espen Berg
11. oktoobril 2020 Vabal Laval Tallinnas
Koosseis:
Silje Nergaard – vokaal
Espen Berg – klaver
Vaata kontserdi pildigaleriid siit.