Üks tõeline muusikasõber on Jazzkaare avaakorde oodanud kevadest, kuid sel aastal sai kannatlikku meelt treenida sügiseni. Viiendat korda festivali ajaloos – minu jaoks esimest – toimub Jazzkaar sügisel.
Kultuuri tarbimine on saanud uued mõõtmed ning seda veidram on mõelda, et pooleteise kuu jooksul olen juba kolmandat korda Vaiko Epliku kontserdil. Jazzkaare avakontserdil istekohta otsides mõtisklen isekeskis, kas olen saavutanud fännistaatuse? Lugedes siis eesti keele seletavast sõnaraamatust sõna „fänn“ kohta, jääb näitena silma lause „Poplauljat ründas hullunud fänn“ ning sellest johtuvalt loobun mõttest end raamidesse panna ja nendin fakti, et tulin kauaoodatud muusika pärast. Juhuslikult on taas laval Vaiko Eplik, kes kümme aastat tagasi alustas kokkukõlamist pianist Kristjan Randaluga – viimase eest tuleb tänada Anne Ermi. Etteruttavalt tõden, et seda Randalu laval ka tegi.
Rääkides Randalu-Epliku tandemi kontserdist, millega avati Jazzkaar 2020, ei tahaks siiski minna lasta neil ülejäänud pooleteise kuu kontsertidel (Eplik/Pehk/Kasar ja Eplik/Võigemast ehk Joyguns). Ühelt poolt seetõttu, et minu suureks rõõmuks õnnestus neil kuulda samu laule, ja teiseks sellepärast, et pärast kolmandat Epliku kontserti võin väita, et muusik on kui vesi – võtab selle nõu kuju, kuhu ta valatakse. Näiteks viis laul „Teismeline libahunt“ esitatuna koos Priit Võigemastiga Rapla Sadolini spordihoones mõtted rändama hoopis teistele radadele kui „Teismeline libahunt“ Vabal Laval Jazzkaare avakontserdil. Ja on imeline, et see nii on! Mõlemal kontserdil oli tegemist suurepärase esitlusega, sest laval olid tõelised professionaalid, kuid just Randalu konkreetsus ja mõnevõrra tõsisem olek sobitas pala Jazzkaare vormi.
Enne veel kui Epliku libahunt lähenevast Halloweenist märku andis, kõlasid nii mõnedki teised palad. Kontserti alustati looga „Homne päev“, millest võis tagantjärele vaadates juba välja lugeda ülejäänud kontserdi kulgu ja tonaalsust: Kristjan Randalu detailsusteni lihvitud klahvipuudutused ning Vaiko Epliku mahe tämber ja vastupandamatu soov vürtsitada vahetekste ja laulegi talle omase kelmikusega. Juttu oli kontserdil vähe ja muusikat palju. Ka pausideks ei võetud rohkelt aega, üks pala läks üle järgmiseks ja nii see laine kasvas, saavutades oma murru tipu Jaan Räätsa marginaaliga nr 3 ja Epliku albumi „Sireleis“ viimase palaga „Õngaõnga“. Kontserdi lõpuks randus laine turvaliselt Epliku kirjutatud lugudes „Pöördumatult soe“ ja „Sinu jälg“.
Kontserdis oli jazzmuusikale omast sõbralikku improvisatsiooni ning põhjalikku teineteise jälgimist, mis andis märku, et need kaks muusikut tõepoolest igapäevaselt tihedat koostööd ei tee, kuid kui kohtuvad, siis seovad kaks eriilmelist maailma kokku üheks tervikuks. Publikul jäi vaid üle rõõmustada, et Eplik ja Randalu otsustasid oma loomingulise sõpruse 10. aastapäeva tähistada Jazzkaare avakontserdil.
Vaiko Eplik & Kristjan Randalu – „Kooskõla lahkhelid“
9. oktoobril 2020 Vabal Laval
Vaiko Eplik – laul, kitarr, elektroonika
Kristjan Randalu – klaver
Vaata kontserdi pildigaleriid siit.