Esimene osa: Erki Pärnoja
vs
Lihtne on olla modernsel ajal kitarrist-helilooja. Rambivalgusse astub üksik kuju, tema ees sats heliblokke, mille hulk meenutab hirmuäratavalt Pentagoni komandopunkti. Ta mängib fraasi ja salvestab selle samas kuulajate silme all ning jätab kõlama. Selleks, et salvestada eelmise peale uus. Esimesest saab rütm ehk põhi. Vahepeal võtab muusik süntesaatorilt bassi biidi või mõne kõrberahva vilepilli ja saab sealt uue korduse. Mõne fooni on ta nähtavasti ka juba varem salvestanud. Vahelduseks mängib elavalt tamburiini või huikab kitarri kõlakasti ja salvestab sellegi. Kunagi oleks see olnud eksperimentaalne muusika, nüüd kasutavad sama meetodit isegi tänavatrubaduurid, kel pole bändi käepärast võtta.
See kõik on imelihtne. Kui vaid selle NASA juhtimiskeskusega üksi hakkama saada. Loota pole kellelegi ja muusik on laval kui üksi kosmoselaeva jäänud kapten. Kui soovite, siis Major Tom. Olgu peale, tõenäoliselt sai igaüks aru, et see polegi nii kerge. Reetis teksti alguses pelgalt sõna „hirmuäratav“ Pentagoni ees. Tehnikaoskuseta siin läbi ei saa.
Erki Pärnoja otsustas mängida oma värsket plaadimaterjali kuulajaile samamoodi nagu see sündis. „Kitarri(blokkide), süntide ja elektroonika keskel“ tema enda sõnu kasutades. Ilma bändita. Motiivid meenutasid helipildis Andaluusia ja Mehhiko päikselõõsas maastikku ning midagi veel, justkui Jim Jarmuschi või Alex Coxi filmist, kus Danny Trejo matšeetega vehiks. Pärnoja lood on siiski rahulikumad, patsifistliku alatooniga. Pikad kitarrikajad viivad kõrbesse, punastele liivadele, kus saratseenid lõkke ääres vilepilli ja tamburiini saatel igatsust väljendavad. Muusik kohmitseb blokkidel põrandal ja algab uus nägemus. Ühelt fragmendilt teisele üleminek ei pruugi veel tähendada uut heliteost. Kõik on kokkuleppeline. Konkreetsel juhul kokkuleppeline iseenda kui loojaga. Jätke need kujundid meelde, neid läheb peagi siin kirjatükis vaja.
Poole kava pealt pöördus Pärnoja Lääne- ja Põhja-Euroopa traditsioonide juurde. Laulis koguni ühe pala rootsi ja teise emakeeles. Loo kohta, mille pealkiri oligi „Igatsus“, mainis ta, et algses keeles ei tähenda see millestki ilmajäämist või kurbust. Usun, et täpsem väljend on sel juhul „iha“ ehk püüdlus millegi poole. Kosmonaut teab paremini.
Teine osa: Dominic Miller Group
Viieliikmelise bändi trummar Rhani Krija on pärit Marokost, bandooniumi- ehk lõõtspillimängija Santiago Arias Argentinast, kus ka Miller ise lapsena elanud, ning bassist Nicolas Fiszman Belgiast. Just seetõttu soovitasin Pärnoja kujundid meelde jätta, sest bänd mängis etniliselt sarnasel materjalil. Motiivid kattusid geograafiliselt. Samad kõrbemaastikud, samad eksootilised löökpillid. Kuigi bandooniumimängija näikse ilme järgi otsustades justkui ootavat märguannet, mil alustada ehk oma partiiga kaasa tulla, polnud selles segadust. Ei, seal pole suuremat vahet, sest ta teab oma tööjärge. Soovite, mängin! Soovite, ootan pisut! Nüüd ja edaspidi piisas pilgust või kitarrikaela viipest.
Kuigi bassisti jaoks polnud sound laval tema selja taga asetsevas võimendis esialgu vist päris see, mis ta soovinuks, ja trummaril kippusid alatasa pulgad käest pudenevat, mängis laval kaasa kuues kujuteldav liige – aastatepikkune (lava)kogemus. Muusika sündis laval uuesti nagu albumi materjal stuudios. Nii nagu mällu süüvinud on. Häälestamine käis laval käigult. Klahvpillimängija Mike Lindup tahtis oma mikrisse volüümi juurde, bass jälle lavamonitoris enda ees kitarri mahavõtmist.
Muretud surfarid või pöidlaküüdi-rännumehed avakosmoses. Korraks tagasi bandooniumi juurde: ühes loos lasi klahvimängija seda pilli läbi süntesaatori ning see ainus kord, kui bänd moodsat tehnikat kasutas, kostis hääl, mis meenutas Naksitrallide või Klaabu multifilmi muusikat ajast, mil Sipsik veel ei ropendanud.
Miller mängis peamiselt oma lugusid, kõik akustiliselt, ja ta rifid on võrdväärsed eakaaslastest klassikutega: Jeff Beck, Pat Metheny, Sting, Mark Knopfler. Milleril täitub tänavu märgiline 60 aastat eluteed, neist ligi 30 on ta mänginud Stingiga. Me naaseme selle suurkuju juurde, sest olles menuloo „Shape of My Heart“ kaasautor, pöördus ta ligi kümnel korral nii tolle meloodia kui ka teiste Stingi teoste manu. Sealhulgas lisaloos „Fragile“ laulis Lindup klahvide taga imearmsasti refrääni.
Funky blues’i rütmil jazz-hard–intellectual rock, kuni King Crimsoni, ELP või Iron Butterflyni välja. Mängides funki rütmil bluusi käiku on kerge hüpata jazzist näiteks progressiivse roki hoovusse ja sealt vastassuunavööndi kaudu maanduda soovi korral hard rock’is. Sellel rütmil on hea arendusi teha. Kohati The Freelt ja Led Zeppelinilt stroofe laenates. Vaba triivimine galaktikas.
Oleks loomulik, et astronaudist laevakapten võtab tähtedevahelises avaruses pealtnäha sihituid seiklejaid märgates nood „hääletajad“ juba puhtast samariitlusest pardale. Juhtus midagi vastupidist. Justkui kaldale uhutud seltskond lõkke ääres, kutsus Milleri punt hoopis öisel rannaliival jalutava astronaudi ehk Pärnoja kaheks looks lavale tagasi, et jämmida. Neist esimene pala oli eelpool mainitud „Shape of My Heart“, millega elektrikitarr ilusti haakus. Muusika ühendab, lihtsalt lähenemine on erinev. Ei midagi enamat.
Erki Pärnoja / Dominic Miller Group (UK)
27. veebruaril kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis
Erki Pärnoja
Koosseis:
Erki Pärnoja – kitarr, elektroonika
Dominic Miller Group
Koosseis:
Dominic Miller – kitarr
Nicolas Fiszman – bass
Santiago Arias – bandoonium
Rhani Krija – löökpillid
Mike Lindup – klaver, klahvpillid
Vaata kontserdi pildigaleriid SIIT!