Erki Pärnoja on valmis saanud uue albumi “Leva” ning seda on võimalik elavas esituses kuulda Talvejazzil juba 27. veebruaril kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis. Kontsert toimub kahasse Dominic Milleri ansambliga ning oodata on nii instrumentaalvirtuooside omaloomingut kui ka ühiseid helirännakuid.
Jazzkaare veebireporter Minna Sild vestles Erkiga uuest albumist, hingekosutavast Eestimaa tuurist, vestlustest kontserdikülastajatega, muutustest ja unistustest.
Sinu neljas album “Leva” on nautimiseks väljas ja enam kui 12 kontserdist koosnev soolotuur mööda Eestimaad alanud. Mis tunded Sind valdavad? Millised on Sinu muljed?
(Mõtlikult) Seda saab vaadata mitme külje pealt. Esiteks albumi kohapealt – mul on hästi hea meel, album tahab elada ja ta on kuulamiseks väljas. Lisaks on mul käsil senini kõige ulatuslikum kodumaine turnee. Album saab kõlada juba elavas esituses ja minule tavapäratutes kohtades, väga paljudes ja erilistes kohtades, nende seas näiteks Kundas, Palamusel, Haanjas, Imaveres, Toilas. Mulle on enamik neist kohtadest uued. Seetõttu on võimalus näha uusi inimesi, nendega mõtteid jagada ja muljetada pärast kontserti. See on tohutult inspireeriv, annab jõudu ja innustab veel rohkem panustama.
Teisest küljest on see mulle isiklikult muusikuna väga suur samm – täna on tuuri neljas päev ja olen teel oma neljandale soolokontserdile üksinda. See on suur õppimisprotsess ja mulle meeldib, et kontserdid on suhteliselt intensiivselt järjest, kuid nende vahel on ka veidi õhku ja puhkust. Minu jaoks on see väga suur õppimis- ja avastamisvõimalus.
Mis mõtteid on külastajad Sulle pärast kontserti jaganud?
(Muheledes) Üks asi, mida olen täheldanud külade, alevite ja väikelinnade puhul, on see, et sealsetel inimestel on rohkem aega. Ma võtan alati pärast kontserti aega, et olla nende jaoks olemas. Inimesed tahavad mõtteid ja kogemusi jagada. See on väga individuaalne, mida keegi iseendas kontserdi kaudu avastab.
Need, kes rääkima ei tule, saavad kirjutada minu külalisteraamatusse. See on täiesti uus idee, mõte tuli alles paar päeva enne tuuri algust ja see on saanud väga populaarseks. Inimesed saavad seal jagada oma mõtteid ja muljeid – näiteks, mis radadele see muusika nende mõtted viis. Mõni on kirjutanud, et see on olnud ainulaadne võimalus mitte mõelda, vaid hoopis kogeda ja tunda ning lülitada ratsionaalne pool ajust välja.
Kas Sina oled ka mõelnud, milliseid tundeid, mõtteid, hetki ja kogemusi soovid albumiga “Leva” kuulajates tekitada? Kas sa lood seda teadlikult?
Ma loon seda meeleolu iseenda jaoks teadlikult. Püüan kirjeldada mõnda tunnet või seisundit iseenda jaoks, et saada eriliselt täpne vaste sellele, mida ise tunnen või kuhu tahan ennast selle muusikaga viia. Aga ma ei soovi seda inimestele ette anda, sest igaüks kuuleb seda muusikat oma elukogemuse ja mõtete pinnalt. Üks asi, mida taotlen, on anda muusikaga seda, mida meil on maailmas vähe – ruumi, aega ja rahu. Mulle meeldib eriliselt maalida selliseid avaraid välju. Anda võimalus kuulata rahulikult midagi, mis kulgeb rahulikult ja laseb rahulikult vaadata enesesse.
Kas Erki Pärnoja enne “Leva” albumi loomeprotsessi ja pärast albumi valmimist on sama inimene? Kuidas selle albumi tegemine Sind muutis?
Ma arvan, et seda saab öelda hiljem, tagantjärgi. See on kõik veel nii värske. Album on olnud kuulajatele kättesaadav ligi kaks nädalat ja kuidas see kõik muutuda võib, on vara öelda. Usun, et seda saab teha, kui need 13–14 kontserti on läbi ja olen sellest kõigest korraks välja astunud, nädala jagu mõtteid kogunud ja külalisteraamatu uuesti läbi lugenud. Siis saan öelda, mida tajun – mis oli enne ja mis on nüüd. (Särtsakalt) Praegu on hoog peal ja elevus sees, et minna ja teha täiega.
Kui kaotada kõik piirid ja piirangud, mis oleks see unistuste koht, kus tahaksid oma uue albumi loomingut live’is mängida?
Otseselt sellist kindlat kohta ei ole, aga mul on kindel tunne, et tahaksin Eestis veel kontserte teha. Need kohad, mida ma praegu külastan, on need, mis mahtusid selle tuuri ajavahemikku. Aga neid kohti, kus oleks võimalik tuuri jätkata, on Eestis veel väga palju. (Lootusrikkalt) Soovin, et see poleks ühekordne ettevõtmine ja tahaksin seda seiklusrikast tuuri jätkata ning kohtuda veel rohkemate inimestega. Ootan väga ka väliskontserte.
Keset Sinu soolotuuri toimub 27. veebruaril Talvejazzi kontsert, kus lisaks Sinule astub üles legendaarne kitarrist Dominic Miller oma ansambliga. Kuidas see kontsert Sinu jaoks keset soolotuuri mõjub? Milline on selleks kontserdiks ettevalmistamise protsess?
(Põnevuses) Kindlasti saab see teistmoodi olema. Ma ei ole viimastel nädalatel üheski suurlinnas esinenud. Olen väga põnevil saali pärast, sest see on mul esimene kord Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia uues saalis üles astuda. Talvejazzi ja Jazzkaare külastajad on alati need, kellele tahaks mängida, väga tänuväärne ja huvitatud publik. Ja muidugi Dominic Miller ise. Mina annan oma parima ja loodan, et saan sellele õhtule hästi avatuna vastu minna. Mitte minna lugusid esitama, vaid vaadata, milline on energia ruumis ja mängida materjaliga, mis mul kaasas on. Nii olen teinud terve oma tuuri jooksul.
Talvejazzi kontserdil esitan vaid oma uue albumi materjali. Ootan väga Dominic Milleri enda kontserti ja olen eriti põnevil sellest, mis meie koos mängimisest sünnib. See sünnib kohapeal, me kohtume kontserdipäeval läbimängus.
Jaga meiega mõnda oma professionaalse elu unistust, mis on veel täitumata.
(Läheb elevile) Neid on nii palju, aga ma olen ettevaatlik nende sõnastamisega. Mulle meeldib vaikselt mõelda ja mida aeg edasi, seda konkreetsemaks soovid lähevad. Üks suur unistus on mul täitumas aprillis – kontsert “Südaöine” koos Arvo Pärdiga. Sellega oligi nii, et koorile kirjutamisest mõtlesin vaikselt aastaid, kuni see muutus aina selgemaks ja sõnastatavamaks. Järgmisi soove hoian praegu veel endale, neid on palju.
Erki Pärnoja (Eesti)
27. veebruaril kell 19.00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis
Koosseis:
Erki Pärnoja – kitarr, elektroonika