Lumise pühapäeva, 1. detsembri õhtul ulatus järjekord peaaegu Niguliste peauksest välja. Piletimüügilauda ehtis silt kirjaga “välja müüdud!”. Esimesele advendile omaselt oli Niguliste saali kaunistamas võimas ehitud kuusk, mis saabuvaid inimesi imetlusest ohkama pani. Saal oli aegsalt täidetud lisatoolidega, mis lootsid kõik saabujad ära mahutada.
Kontsert algas väga täpselt, sest sellest tehti otseülekanne Klassikaraadiosse. Kaugusest hakkasid kõlama selged mees- ja naishääled. Hing rahunes kiiresti ja puhkas koos mesiselt kokkusulavate vokaalidega. Esimene lugu ansamblilt Vox Clamantis kõlas salapäraselt altarimaali tagant. Sellegipoolest täitus Niguliste laealune sammaskäik pehmete kajadega. Ees ootas lääne ja ida muusikakultuuri kohtumine. Kuigi ansambli jaoks ei olnud see esimene kord astuda dialoogi täiesti teisest kultuuriruumist pärit muusikaga, oli see minu kui kuulaja jaoks esmakordne kogemus gregooriuse laulu uues võtmes kuulda.
Teadupoolest leidis sitarimängija Nishat Khan Vox Clamantise ise. Külastades Amsterdamis ansambli kontserti, tegi ta ettepaneku teha koos kontsert. Jazzkaare raames sai see idee teoks. Veel samal ajal, kui ansambel kauguses laulis, sammuski paljastel jalgadel lavale Nishat Khan. Rätsepistesse istudes asetas ta teki üle jalgade. Pillihäälestamine läks märkamatult üle improvisatoorseks sitarimuusikaks. Sel ajal, kui peenete kaunistustega keelpillihelid lasid hingel puhata, kogunes Vox Clamantis Khani selja taha. Rahulik sitarimuusika viis meele kiirelt meditatiivsele rännakule. Kuigi kohati oli kummastav vaadata enda ees asetsevat museaali ristilöödud Jeesusega, tekkis sel hetkel, kui laul ja pillimäng kokku said, ülim selguse tunne. Tundus, nagu oleksid mõlemad muusikalised vormid teineteise jaoks kogu aeg olemas olnud.
Mõlemad, nii Vox Clamantis kui ka Nishat Khan kannavad enda muusikas edasi iidset pärimust ja kultuurilugu. Nishat Khan on seitsmenda põlve sitarimängija, olles õppinud enda isa ja vanaisa käe all tõeliseks meistriks. Kontserdil pakkus ta publikule võimalust kuulata sitarimängu sellisena, nagu see oli ka sajandeid tagasi. Gregooriuse laulu juured ulatuvad 9. sajandisse. Mõlema muusika kokkupuutepunktiks on peale pärimusliku aspekti kindlasti ka vaimsus – soov otsida midagi kõrgemat. Sellele mõtlemine tekitas kohati külmavärinaid. Teatav pühadustunne oli ruumis vägagi tuntav.
Tundsin ära Pérotini loo “Beata Viscera”. Kuna kavalehte kontserdil ei olnud, oli äratundmisrõõm sellevõrra suurem. See on lugu, milles tekkivad müstilised ülemhelid jäävad kauaks peas kummitama. Lugudes, kus sitarimäng ja hääled kokku kõlasid, tekkis mul tihti segadus – kas Nishat Khan imiteeris gregooriuse laulu või vokaalsed soolod hoopis sitarimeloodiaid? Imetlesin üksteise järel kõlavaid solistide puhtaid hääli.
Publikus oli näha õõtsuvaid päid ja ka suletud silmi. Peale energiavahetuse publiku ja muusikute vahel oli ka kõikides lugudes läbivaks teemaks energia. Ühel hetkel oli sitarimängu tunda eemalolevalt, kaugelt India mägedest; seejärel võis jällegi märgata, kuidas Vox Clamantis ennast laeb ning sitarimängu sisse võrdväärselt enda viise põimima hakkab. Eriliselt laetud kulminatsioon sai osaks kõige viimasele loole. Sitarimäng muutus intensiivsemaks, liitusid hääled – ühtäkki muutus harmoonia nii tihedaks ja temperamentseks, et kui see äkitselt lõppes, hoidis rahvas veel pikalt hinge kinni ja jäi ootama kustuvat kaja. Pärast pikka aplausi sain aru, et polnud ammu kuulnud publikust kostvat sõna “braavo”. Koduteele otsustas Vox Clamantis saata meid lisalooga, milleks oli üdini armas eestikeelne vaimulik lugu. Hinge jäi selleks õhtuks kõlama helge tunne.
Vaata pildigaleriid kontserdist siit.
Nishat Khan & Vox Clamantis 1. detsembril 2019 Niguliste muuseumis
Koosseis:
Nishat Khan – sitar
Vox Clamantis:
Anna Mazurtsak – sopran
Liisi Promet – sopran
Mari-Liis Urb – sopran
Jaanika Kuusik – sopran
Kadri Hunt – alt
Mari Kalling – alt
Miina Pärn – alt
Lodewijk Van Der Ree – tenor
Sakarias Jaan Leppik – tenor
Sander Pehk – tenor
Ahto Õnnis – tenor
Taniel Kirikal – bariton
Tõnis Kaumann – bariton
Aare Külama – bass
Ott Kask – bass
Jaan-Eik Tulve – kunstiline juht
06/12/2019 Ebamaine sünergia: Vox Clamantis ja Nishat Khan
Arvustused