Ilmad on muutunud Sügisjazzi nimele kohasemaks ja publik leidis tee lihasmälu ja ilusate mälestuste järgi juba tuttavasse Fotografiskasse, kevadise Jazzkaare ajal veel Punase Maja nime kandnud hoonesse. Seal terendas juba sume saal ning rõõmsad vabatahtlikud.
Kõik olid paigas ja olemas: publik, korraldajad, tehnika, ootusärevus. Puudus vaid üks – James Dalton – USA juurte ja sooja südamega bluusivõlur, kelle hinges on Eestile oma ilus kohake. Kitarr, suupill, ehedus ja mõnus hääl käivad Daltoniga kokku sama ideaalselt nagu aprillikuu Jazzkaarega.
Juba esimese looga tekkis Daltoni ja publiku vahel aimatav side. Selle üks mõjutajatest võis olla tema mitte just liiga suur armastus jalanõude kandmise vastu, kuid tema avatus ja siirus olid sideme tekkimise üks kindel põhjus. See väljendus jutustatud lugudes muusikapalade vahel, mida saatsid üksikud käigud kitarril. Tänu nendele käikudele ei katkenud muusika paari tunni jooksul näiliselt kordagi. Dalton esitas muusikalise jutustuse ja avaldas ka oma loomingu isiklikke tahke.
Kontsert algas looga „Take Me to Helsinki“. Selle loo taustalugu jutustades oli tunda, et kuigi publiku ja laulja taustad on erinevad, siis huumorilainetustel seilati suurema osa ajast siiski ühte merd. Teekond jätkus looga, mis on pühendatud Daltoni pojale ning selle palaga tajus publik lisaks bluusile ka folkmuusikale omast. Samuti andis bluusivõlur lugude vahel endast parima, et eestlastest publikule küsimusi esitada. Nendele järgnes üldjuhul tasane vaikus, mille katkestas mõni julgem oma vastusega. Kuid Dalton leidis siiski viisi, kuidas publikult kiireid vastuseid saata. Tuli vaid küsida/öelda mõni sõna eesti keeles ja publik oli kärmelt õnnelik ning valmis hääldusega aitama.
Eesti keele jutud aetud, mingem tagasi kava juurde. See oli mitmekesine ja iga lugu oli kui omaette mõnus teekond. Dalton tunneb ja tunnetab oma häält suurepäraselt. Seda kinnitasid omakorda ka coverid lugudest „Stand by Me“ ja „Can’t Help Falling in Love“. Ka rööprähklemine kitarri ja suupilli mängimise ning laulmise vahel ei valmistanud esinejale raskust. Paar pikemat mõtisklust läksid küll suupilli otsimisele, mida oli laval kaasas imetlusväärne kogus. Leitud see õige, võis artist jätkata oma hääle voolavusega inimeste meelteni pürgimist.
Nii lendas aeg ning tuli sammud tagasi koju seada. Seekordseid samme aga saatis juba James Daltoni hääl hinges ja jalutuskäik läbi sügisese linna oli palju soojem ja bluusilikum.
James Dalton (USA)
18. septembril 2019 Fotografiskas
Koosseis:
James Dalton – vokaal, kitarr, suupill
Vaata kontserdi pildigaleriid siit!