Kui John Scofieldi üldse kellegagi võrrelda, siis John Scofieldi endaga. Teda erinevatel kümnenditel, erinevate koosseisudega. Jazzkaarel oli haruldane võimalus kogeda mitte ainult tema virtuoossust laval, vaid ka mõned tunnid enne seda kuulata, mida Scofield mõtleb tänasest, eilsest ja tulevasest elust, mis teda ümbritseb.
Keegi ei pea ilmtingimata pärinema muusikute perest ja saama emapiimaga esimesi mõjutusi, kui see keegi alustab näiteks 11-12-aastaselt kitarri mängimist. See ongi John Scofieldi sõnum. Muidugi tuleb ka kasuks, kui keegi, nagu tema ise Berklee muusikakolledži aegu, tutvub enne kahekümneseks saamist sellise kitarrilegendiga nagu Pat Metheny, kes, olgu vahemärkusena öeldud, on Scofieldist aasta noorem.
Noore poisina kuuekümnendatel vaimustas teda rokkmuusika, see viis teda blues’ini ja hiljem jazzini. Elades Connecticutis, mis on New Yorgi naabruses asuv osariik ning arvestades Ühendriikide raudteevõrgustikku, oli tema jaoks elementaarne sõita suurlinna Manhattani klubidesse toonaseid iidoleid kuulama. See oli tema jaoks juhus – kaart, mille saatus kätte mängis. Juhus on teda üldse ühest sündmusest teiseni viinud nagu ta tunnistab. Toosama Berklee kolledž jäi tal lõpetamata, mida ta isegi ei kahetse, sest ta sai muusikuna oma teed areneda. Samas peab ta muusikaharidust tänapäeval väga tähtsaks, sest lõpudiplom annab vähemalt õpetajaleiva, kui muusik oma loominguga läbi ei löö.
Scofield leiab, et mõjutusi saab muusik kogu aeg ja igalt poolt. Isegi (või eriti) sealt, kust väga ei ootaks, saati siis tahaks – noorematelt. Põhjus on lihtne – aega ei saa tagasi pöörata, elu on pidevas muutuses. Hea näide selle kohta on sotsiaalmeedia, mis võib muusikule osutuda kahe teraga mõõgaks – ühelt poolt on tarvilik ennast nähtavaks-kuuldavaks teha, ent risk on muutuda prostituudiks. Need on tema enda sõnad mõni tund enne etteastet ja need sõnad käivad moodsate trendidega vastupäeva. On ju kõigile teada, et muusik peab end müüma selleks, et edu saavutada. Peab küll, aga risk on ka muutuda müügimeheks, kes ukselt uksele oma kraami müüb, vastab sellele Scofield. Muusik peab säilitama usutavuse.
Scofieldi enda usutavuses keegi muidugi ei kahtle. Laval alustas Scofield bebop’iga ja need rütmid, need kõlad viisid tahtmatult mõttele, et sedasama ja pealegi sama hästi teevad vähemalt tuhat teist jazzi suurkuju. Teevadki. Põhjus on lihtne – need tuhat tegijat on õppinud, kas teadlikult või teadmata just Scofieldilt.
Järgiseks, olles tänanud rahvast saalis, võtab vanameister ette klišeeliku blues’i-roki käigu, ent muudab selle paari riffiga psühhedeeliliseks hipi-fantaasiaks. Seda ainult selleks, et järgnevalt teha pisuke kummardus Charlie Parkerile. Nüüd järgnes (ja järjestus polegi tähtis) funk’irütm, mille Scofield mängib Jimi Hendrixi „Stone Free“ sarnaseks pannes selleks kitarri krääksuma äratuntavalt nii, nagu tema eakaaslane (Hendrix) oleks seda tänapäevalgi teinud. Kantri-blues – palun väga! Ainult, et vahele või lõppu pikituna pakub Scofield peakokana ka jazzi akorde. Teisiti oleks igav. Isegi intellektuaalroki käigud mõnes tüüpilise kulgemisega muusikapalas on vaid garneering.
Trio tummar Bill Stewarti loomingust esitas bänd loo nimega „F U Donald“. Igaüks võib vastvalt oma fantaasiale mõistada, mida autor sellega öelda tahtis, aga vestluses mainis Scofield oma vastumeelsust ühendriikide presidendi püüdele aega tagasi keerata. Pealkirja arvestades tundus, et esitus oli märksa pehmem kui originaal, aga see jääb juba Combo 66 Trio otsustada.
Kui Scofield mängib jazzi standardeid – ja seda ta ka teeb – on kogu aeg tunne, et järgmiseks võib ta kerge vaevaga mõne takti Valgret ette võtta. Kunagi pole päris kindel, kas lugu lõppeb imekaunisse nokturni või tulevad sealt hoopis orientaalse keelpilli lõpuakordid. Vahelepõikena – Scofield mainis Jazzkaare jututoas, et olla hankinud endale hiljuti tombra. Samas pole talle vastumeelt võtta lisalooks tüüpiline kantri ballaad … aga loomulikult mõne jazzi akordiga.
Trio nimi Combo 66 tuleb sellest, et viimast plaati tehes sai Scofield 66-aastaseks. Sellest on nüüd aastake möödas, aga Scofieldi vaim kütab edasi. Sellepärast, et muidu oleks ju igav.
JOHN SCOFIELD COMBO 66 TRIO (USA)
28. aprillil 2019 Vabal Laval
Koosseis:
John Scofield – kitarr
Vicente Archer – bass
Bill Stewart – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid siit.