Veteransaksofonisti uus sooloplaat on loomingupärl, hea näide jazzmuusika võimalustest olla kõigele avatud ning samal ajal truu omaenese traditsioonidele.
Wayne Shorter on jazzmuusikas hetkel suurim elav legend, tõeline verstapost ja majakas. Kas mitte seda ei pidanud silmas ka Rahvusvahelise Jazziajakirjanike Assotsiatsiooni aastaküsitlusel hääletajad, kui jagasid Shorterile tänavu tunnustusekarda rohkem kui teistele. Nüüd on mees teinud oma karjääris mitte just sageli esineva teo – andnud enda nime all välja plaadi, kutsunud stuudiosse appi hulga muusikuid, kes temast nooremad, ning saanud hakkama plaadiga, mille erakordne headus kinnitab usku, et jazzmuusikal on endiselt olemas niisugune tuum, mille gravitatsioonijõud suudab raskusteta hõlmata muusikamaailma suurepärast kirevust, jäädes samal ajal ikka eristuvalt jazziks.
Plaati avav hüpnootilise struktuuriga kuid erksalt liikuva helipildiga “Sacajawea” (vihje Shorteri indiaani-päritolule) on pärit Shorteri enda sulest ja tegelikult ka ainus päris uus lugu temalt siin. Mehelt, keda kriitikud nagu kokku lepitult kipuvad pidama jazzi praegu suurimaks ja parimaks komponistiks, on neid oma lugusid plaadil üldse vähevõitu. Üks põhjusi on muidugi seegi, et saksofonist on hoidnud madalat profiili ja pole kunagi trüginud esiplaanile. Isegi neil aastatel, kuid ta koos Joe Zawinuliga hoidis ohje jazz-rocki arengut suunanud ansamblis Weather Report, mis tagatipuks ka maailmamuusikat aitas jazzi tuua, eelistas Shorter loominguliste lahkhelide puhul selgelt mitte vaielda ja taandas ennast enesekindla ja veidi isegi egoistliku ilmavaatega Zawinuli tahtmiste ees. Nii juhtuski, et koos alustatu sai sujuvalt Zawinuli eraasjaks ja Shorter lihtsalt lahkus ansamblist.
Neil aegadel kui Wayne Shorter mängis koos Miles Davisega – see oli enne Weather Reporti – ei tulnud küsimuse allagi, kes on liider, sest Miles teadis oma rolli pareminigi kui vaja. Ometi respekteeris ta Shorteri heliloojaannet ega teinud kunagi tema pakutud lugusid ümber.
Ja ikka on tagasihoidliku Wayne Shorteri tegemisi ja muusikat pea alati märgatud hoolimata tema selgest mittekalduvusest olla liider. Kui ta kusagil sideman’ina kaas lõi – näiteks või Joni Mitchelli salvestistel – siis jagus kiidusõnu ja tunnustust kuhjaga.
“Alegria” ilmumise puhuks muidu intervjuude eest puiklev Shorter siiski vestles ühe kui teise väljaande kirjutajatega ning kuigi ta palju muud ei rääkinud peale oraakellike, kahemõtteliste mõtteterade, sai neist kirjutistest siiski aimu, et 90ndatel on tema elus olnud mitte loomingulise kriisi- või vaikuseperiood, vaid suure vaimse muutuse aeg. Praegu tublisti üle kuuekümne mees pöördus budistlike vaimukarastusrituaalide poole pärast seda, kui lennuõnnetuses hukkus tema abikaasa. Praegu näib, et ta on saavutanud erilise tasakaalu enda ja maailma vahel, mida on kosta ka “Alegria” muusikast.
Muidugi on selle mõistmiseks ja kuulmiseks vaja süvenemist, nii nagu ka Wayne Shorteri rollist aru saamiseks. Väidetavalt jättis ta oma ansamblikaaslastele, kes temast endast enamikus tubli põlvkonna jagu nooremad, stuudios palju vabadust ja mänguruumi. Ometi kõlab kõik selgelt teistmoodi kui praeguses jazzis üldiselt kombeks, atmosfäär on teistsugune, kuigi instrumentaarium ja helitekitamisvahendid samad. Olulise kõrvalmärkusena kuulub plaadi taustaselgituste juurde fakt, et “Alegria” salvestati kontserttuuri “Footprints” eeltööde käigus ning ühegi palaga ei tehtud ühtegi eelnevat proovi, vaid salvestati kohe see, mis kõlas esimese kokku mängimise korraga. Seda ime-likum tulemus tundub. Mõned nüansid võinuksid ehk saada ülemängimistega täpsemalt paika, kuid niisugust erksust vaevalt et saanuks poleerimiste järel lindile.
Leroy Andersoni “Serenata” on näide sellest, kuidas jazzmuusikaline tõsidus sobib vääristama igat kompositsiooni. Anderson on enam kui veerand sajandit tagasi surnud ameerika helilooja, kes peaasjalikult kirjutas kerget ja populaarset orkestrimuusikat. Muu hulgas on ta ka populaarse jõululaulu “Sleigh Ride” autor. Juba 30ndatel kirjutas ta jazzmuusikast mõjutatud orkestriteoseid ja põimis sünkooprütme ka oma hilisemasse loomingusse. “Serenatas” rajab Shorter kõik olulise ühele korduvale paaritaktilisele meloodiajupile, mille kordused ja ilmnemised moodustavad muljetavaldava osa teose kompositsioonilisest struktuurist. Tema sopransaksofoni saadavad puupuhkpillide kvartett, tšello ja Brad Mehldau klaveril. Tulemus on nii loomulik ja vaba, et raske on kahtlustada mingit klassikalise komposiitori kirjutatud algmaterjali.
Latiinoloos “Vendieno Alegria” mängib Shorteri saksofon nii Milka Himeli / Joso Spralja kirjutatud meloodiajoont kui ka improviseerib sellel teemal; taustal flamenco-rütmide kauge kaja ja kammerorkestri ning puhkpillisektsiooni akordid.
Kuulates Heitor Villa-Lobose hittpala “Bachianas Brasileiras No. 5.” töötlust tekib mõte, et sõna “crossover” kasutamine on niisuguse versiooni puhul patt. Ei mingit lahjendust või ristamise kompromisse. Pigem jääb mulje, et see brasiilia kultuurmuusika ongi algselt just selline – nii loomulikult sulanduvad tervikuks kammerorkester ja jazzbänd, klassika ja jazz, eksootika ja õhtumaine kultuur.
“Angola” ja “Orbits” on Wayne Shorteri 1960. aastate loomingu radikaalselt uuendatud versioonid. Esimene neist tugineb Aafrika rütmidele ja teine viib kuulaja kosmiliste mõtete orbiidile. Mõlema puhul on Shorteri seadete orgaaniliseks lihtsuseks kõlav keerukus võluvalt huvitav. Muuseas, mõlemat pala esitas Shorter ka Neeme Järvi aegse Detroidi sümfooniaorkestriga sümfoonilises seades paar aastat tagasi.
Miks on jazziplaadile töödelduna kõlama valitud kelti rahvaviis “She Moved Through The Fair” ja anonüümse autori loodud 12. sajandi jõuluviisike, võib selgitusi leida Wayne Shorteri intervjuudest. Põhjused on muusikalised, aga ka isiklike mälestustega seotu.
“Alegria” on plaat, millel on võime iga kuulamiskorraga kasvada. Proovige kindlasti veel ja veel.