Eesti ainus naisorkester jazzis tegi võrgutava plaadi retromoeliste lugudega.
Üllatus missugune! 99-krooniste rahvaheliplaatide plaadifirma annab äkitselt välja niisuguse heliplaadi, mida ilma erilise südametunnistuse piinata võib liigitada jazzmuusikaks selle nähtuse svingitiivalt, bossanurgakesest ja meelelahutuse korruselt. Pealegi on vaid osa lauludest siin eestikeelsed, mis laiatarbe muusikaturul, kus valitsevad ikka veel lorilaululikud meeleolud ja Suveniiri mantlipärija, ansambel Nööp, pole mingi suur pluss, kui mõelda võimalikule müügimenule.
Velvet Legion on mitmesugusel moel ja erinevate nimede all tegutsenud juba alates 1997. aastast. Algusaega meenutavad ka orkestrile hinge sisse puhunud Paul Ruudi seaded neljas loos. Velvet Legion on eriline – Eesti ainus naisorkester, nooruslik ja särav mitte ainult plaadiümbrise foto naeratustega vaid ka muusikas. Ette tõttavalt olgu mainitud, et mõned neist on suisa tunnustatud profid nagu laulja Helin-Mari Arder ja trummar Anneli Kadakas. Viimane esines viimasel Jazzkaarel oma ansambliga ja tema kui Muusikakadeemia löökpillimängijana lõpetanud muusiku teguderegister on juba õige rikkalik.
Retro on plaadi võtmesõna. Vanad lood ja sving on põhiline ning mõned peenemad bossad ja jazzmuusika klassika (näiteks Kurt Weilli “Speak Low”, mille jazzis kuulsaks laulis Billie Holiday).
Avaloo “Hello Dolly” kepslemine loob meeleolu. Salongimuusika, nagu seda omal ajal tegi Modern Fox, ainult et veidi uuemast ajast ja peenekoelisem, hapram ja nõtkem, ilma irooniata või seksitlike vihjeteta. Tantsulisus ja meelelahutus jäävad kõiges peale. Youmansi “Tea For Two” ehk maakeeli “Meremehe tütar” kõlab hoopis rahvalikum 1920ndatest pärit loo muud tuntud töötlused.
Ellingtoni kuulus “Karavan” instrumentaalversioonis on naljakalt kandiline ja hüplevalt töntsakas nagu kaamel. Üldsegi mitte tõsine, nagu seda eksootikapala tavatsetakse esitada. Kergemuusika küll, kuid mängitud mittemoosiselt ja omapärase elevusega.
Salvestuse saund, ehkki stuudiotöö, meenutab kontserdiheli. Laulja hääl kõlab kaugelt, otsekui paikneks ta orkestri taga ja laulaks ruuporiga, nagu seda võimenduse-eelsetel aegadel ehk 30ndatel bigbändide ees tehti, kui saal veidigi suurem oli. Dixieland-hitt “Alexander Ragtime Band”, mille Irving Berlin lõi kuulmise järgi ragtime’i imiteerides, on Velvet Legioni esituses kabareelik dekadentsilugu, naivistlikult krobeline, kuid sellisena omajagu võluv. Sellele järgnev “Kabaree” samanimelisest muusikalist kõlab kui sugulaslik järg.
Samamoodi on nivelleeritud ühtlaseks kõik, mida velvet Legion mängib. Küllap on oma roll ka musitseerimisoskustes. Aga kui kuulata, kuidas ansambel rockib ja rollib loos “Rock’n’Roll Forever”, siis saavad nad kõik andeks. Oma võimete ja särtsu piires jagub neil lusti ja haaravust küll.
Kustas Kikerpuu “Ai-Ai-Ai” on suisa naljalugu, lahe camp. Ning see, kuidas loos viiekümnendate hittloos “Tequila” on meeshääle imitatsioon pandud haledavõitu moel ütlema “tekiila”, on juba päris stiilne.
Velvet Legion on nagu flirtivad kassid, kelle karv pealt sile ja pehme, kuid kel küüned kogu aeg valvel. Vahel need sähvivad ka.
“Speak Low” on võrreldes Billie Holiday sünge ja eksistentsiaalselt kõlava esitusega võrreldes muretu ja täis päikest. Nii ka kogu plaat on muretu ja päikeseline, süüdimatu ja sellisena võrgutav.
Lood plaadil
1. Ainult 1/2, Dolly
2. Corcovado (Quiet Night of Quiet Stars)
3. Tee kahele. Meremehe tütar
4. Karavan (instrumentaal)
5. Brazil
6. Alexander Ragtime Band (instrumentaal)
7. Kabaree (Cabaret)
8. Rock’n’Roll Forever (instrumentaal)
9. Ai-ai-ai
10. Tequila (instrumentaal)
11. Speak Low
12. Ramona ,Viimne valss