Kunagine Django Batesi bändi laulja sirutub tunnustuse poole nüüd oma bändiga IBIS. Mõtisklev “Hotel Paradise” on nende teine plaat.
Paljasjalgsena laulis ta mõned aastad tagasi Jazzkaare laval. Laulis tuntud viise, standardeid, mis olid Django Batesi poolt kangesti ära väänatud ning viidud kummastatud helide maailma. Just Batesi nimega seoses sai ka rootslanna nimi tuntuks. Bates kohtas teda 1997. aastal Kopenhaagenis, kui käis vastu võtmas Jazzpari auhinda. Ta vaimustus Cronholmi napi stiiliga, kuid väga täpselt doseeritud nüanssidega laulmisest. Nõnda lauliski Cronholm tema grupiga õige mitu aastat.
Nüüd aga jääb kangesti mulje, et daam nagu püüaks neid aastaid maha vaikida. Kui internetis surfides otsite tema kohta materjale, siis paari viimase plaadi selgitustes te naljalt Django Batesi nime ei kohta. Küllap on sellel mingid oma põhjused ja varemgi on juhtunud, et kellegi varjust välja küünituja püüab kangekaelselt minevikku salata, et leida oma häält ja väljenduskeelt.
Selle pikavõitu ja oletustega vürtsitatud sissejuhatuse mõte on eelkõige rõhutada fakti, et Django Batesi ekstsentrilist ja mängulist, multifilmilikult kaadreid vahetavat helidega mänglemist te Josefine Cronholmi loodud laulumuusikast ei leia.
“Hoian hinge kinni vaid sekundiks, siis astun oma sammu, astun välja varjust…” – nõnda algab plaat, lauluga “I Hold My Breath”. Cronholm laulab põhiliselt neist ergas-segastest tunnetest, mis tekivad kahe inimese vahel asuvas ruumis ja jutustaja oma minaväljas. Muusika kulgeb aeglaselt, unistava mõtiskleja pea liikumatu energianivooga. Aga tema emotsioonide vaatlused on haaravad, neid on valgust ja varju ning hulga vahetoone. Esimese hooga tahaks hüüatada Tori Amose nime, kuid lugu-loolt see kiusatus taandub. On teisigi paralleele tuntud häälte ja laulvate isepäiste naiste vallast, kuid lõpuks, kui kõik kuulates summeerub, on rootslanna ikkagi tema ise, oma häälega.
Rootsis Aasta Jazzartistiks 2003 valitud daam laulab linde ja maad vaatlevast aeroplaanist, räägib iseenda varjuga, tiibadest, mis kannavad ära, kui rõõmud saavad läbi – “me kõik tantsime samal põrandal, me kõik õõtsutame ennast, muusika ei vaiki kunagi…” – lõputuna kordama jääv tekstirida laulust “Wings”, mis võiks olla tüüpilisim näide “Hotel Paradise’ist” tervikuna.
Ainus laul plaadil, mis pole Cronholmi enda sulest, on 80ndatest tuntud pophitt, Cindy Lauperi esituses tuntuks saanud “True Colors”. Lauper oli isepäine ja sellisena veidi kentsakas poppar, kes manifesteeris noore naise iseseisvust. Rootslannat kuulates selgub, et temagi tahaks olla julge, vapper ja särav, kuid vaid unistab sellest oma lauludega. See on tema tugevus, sest neid unistusi on huvitav kuulata – osalt ka saatebändi pärast, sest Cronfolmi hääletehnikad ja meloodiajooned on suhteliselt piiratud, ehkki laetud emotsionaalse kõrgpingega.
Flemming Agerskovi trompetisoolod, mis kord hiilivalt sahistavad, kord elektroonikaga ääristatud, kord julgelt välja pakutud, jäävad kõrva. Nagu ka Henrik Sundhi mõtisklev-diskreetne klaveri- ja süntesaatorimäng; Jazzkaarelgi käinud bassist Thommy Andersonilt on tervikut toetav panus ja Lisbeth Diersi mängib trumme zen-iliku kasinusega.
Suur osa neist lauludest ja sellest muusikast ei mõju jazzina. Cronholm ei kasuta kuigi sageli häälekeerutuse-kliðeesid, mis tüüpilistena kuuluvad jazzi juurde nagu mustad kingad käivad kokku range õhtuülikonnaga. Tema laululoogika ning viisikujundus on popmuusikale lähemal, kuid ei kuulu sinna just keerukuse pärast. Soolod ja vahemängud on jazzile lähemal. Tervik aga moodustub ilma kahtluseta, kujuneb atmosfäär, meeleseisundid rajatakse, kootakse kui võrku, mis näib nii haprana, et esimene tugevam heli pühiks selle olematusse kui tormi-iil suvelõpu ämblikuniidistiku põõsalt.
Intiimsus on oluline märksõna. Lõpulugu – Cronholmi poeetiline mõttekujund “Another Day In Paradise” on ühtlasi plaadi kulminatsioon ka muusikaliselt. See on ajast välja rebitud mõtteviiv kui vana ajaleheartikkel või meeleoluvilksatus. Keerulistest akordidest moodustub lihtne kude, mis kasvab nagu taim.
Asja miinuspoolele kuulub see, et väikese plaadifirma Caprice toodangut ei ole saadaval eesti plaadipoodides.