ACT Recordsi esimene 2003 aastanumbriga väljalase on klassist, mis saksa plaadifirmale kohane. Norralase Geir Lysne orkester liidab tänapäeva ja jazzi traditsioone leidlikkuse ja energiaga, mis eristub tavapärasest.
Geir Lysne näib hästi teadvat muistse loo tõmbejõudu, mis kui lasso heidetakse ümber publiku kaela ja mille abiga sikutatakse ta tähelepanu pöörama. Plaadi keskmes on vana norra pühahümn «Ingen vinner frem til den evige ro», mille meloodia päritolu on teadmata, kuid ammune, ning millele Lars Linderot kirjutas vaimuliku teksti 1798. aastal. Igavese rahu otsing ja usk kõrgemasse väesse on laulu teema. Plaadi ümbrisel annab Geir Lysne teada, et näeb seost jazzmuusikaga kõige avaramas mõttes. Tegemist on ju muusikaga, mis sündis bordelli ja kiriku sohilapsena ning Lysne väitel on see vististi küll ainus kõigile tuntud tänapäevase muusika vool, mis ilmakukustumise ajastul tegeleb Jumala ja seletamatu väe otsinguga. Sellega on norralane andnud lühidalt eelhäälestuse, mis sunnib tema muusikast otsima märke taolisest vaimsusest ja sihist. Kõnealust laulu ennast esitab plaadil vana kooli folklaulja Sondre Bratland ja teeb seda südamessemineva pühalikkusega. Muu osas on põhjust häälestuda teisiti. Lysne püüab haarata laialt, ei hooli eriti põhjamaise külma tüünuse toonidest, lõimib oma orkestriseadetesse pärast Miles Davise 70ndate pöördeid õilmitsema puhkenud funkisegust rockjazzi ja vahel ka moodsa biidiga rütmiskeeme, mille agressiivsuse kohal helilooja laseb uidelda ämbientliku aeglusega ujuval trompetihäälel. Aga need on üksikud detailid, ka muud on rohkesti. «Djambo» näiteks baseerub Aafrika ja Araabia rütmidel. Lysne paneb servadest kattuvaid mosaiike kokku osavalt – kõhutantsust saab Milesi psühhedeelia, millest võrsub ootamatult trip-hop-oksake, latiinosähvatus või nurgelise rütmiga tantsuviis. Kogu see plaat on kui ühe tänapäevamuusiku manifest. Ikka oma kuulmiskogemuse piires kirev ja tehtud inimestele, kes samuti on kuulnud mitmesugust heli ning oskavad vihjetest lugu pidada. 20-liikmelise Listening Ensemble’i moodustas 37-aastane saksofonist Lysne saksa ja norra muusikutest 1999. aastal ning enne seda on neilt ilmunud plaat nimega «Aurora Borealis – Nordic Lights» (2000) ja «Live At Berlin Jazzfest» (2002). Tema grupis on muusikuid Mari Boine ja Jon Balke gruppidest, ning mitmest saksa orkestrist. Saksamaa tee on mehele tuttav, sest eriti sagedasti on Lysne esinenud NDR Big Bandiga. Muuseas, saksa orkestrite käekiri ja repertuaar on ka «Koralli» puhul selgelt hoomatav, kuid analooge pole mõtet otsida – selleks on Lysne muusika ja orkestreeringud siiski liiga isikupärased ja ootamatute pööretega. Seal on lisaks tavapärasele nüüdisjazzi esitava bigbändi kõlale ohtramalt elektripille. ka on ta püüdnud kompositsioonidele luua dramaturgilist raamistikku. Sakslasi õnnestus Lysnel 2001. aasta Berliini Jazzfestil üllatada. Neid, keda bigbändijazz ja selle zhanri kompositsiooniosavuse ja -keerukuse pool kütkestab, on seikluslik «Korall» – üheksas plaat ACTi sarjast «maailma parimaid jazzorkestreid – igatahes kohustuslik kuulamispala.