Kas lihtsalt harjumuspäratult palju inimese kunstisaalis? Seda ka, kuid peapõhjuseks on seekord siiski Siim Aimla trio. Koos temaga musitseerivad elektribassist Raul Vaigla ja trombonist Eduard Akulin.
Kõik ansambli liikmed on vaheldumisi nii solisti kui rütmigrupi rollis. Kontserdipaik on igati sobiv, Aimla viskab teemakohast nalja, et seekord ei saa kinnisilmi musitseerida, sest seintel on nii palju kauneid maale. Iga paari loo tagant viskab ta mõne killu ja publik on silmnähtavalt rahul. Ja veel enam on publik rahul bändi endaga, sest sellised rütmikad lood panevad kõigil jala kaasa tatsuma.
Kaks meie muusikamaailmas teada-tuntud muusikut olid nõus ka oma arvamuse andma.
MARE VÄLJATAGA, millised on teie muljed kontserdist?
“Minule väga meeldis, energiat täis. Tuntud lood olid väga lahedalt esitatud. Peaks minema ja nende käest küsima, kas need lood on otseslt Siimu tehtud või kamba peale.”
Kuidas teie meelest sobib kokku see koht ja muusika?
“Väga hästi sobib kokku. Nad oskavad seda ju ka väga hästi siduda.”
Keda te kindlasti Jazzkaarel kuulama lähete?
“Ma tahan paljusid kuulata, aga kindlasti lähen Raul Vaiglat kuulama. Ta on ääretult sümpaatne muusik. Veel tahaksin kuulata Randy Breckerit, temaga ma olen Soomes Pori Jazzil kohtunud. Ja loomulikult Earth, Wind&Fire Experience projekti, sest olen ju ka ise vokaali inimene.”
Löökpillimängija TANEL RUBEN, millised on teie muljed kontserdist?
“Väga hea oli. Mulle meeldis, et ei olnud trummarit ja et nad said ilma trummarita hakkama.”
Kuidas teie arust sobis kokku see koht ja muusika?
“Mujal maailmas on see väga tavaline. Näiteks New Yorgis tehakse sarnastes kohtades pidevalt kontserte. Seal on see lausa trend.”
Kuidas kommenteerite eilset Supersilenti kontserti?
“Väga meeldis. Vaatamata sellele, et üks liige oli puudu, suutsid nad oma töö hästi ära teha.”
Siim Aimla trio kontsert toimus 18. aprillil Tallinna Kunstihoones.
Vahendas Kaisa Tahlfeld Jazzkaare pressikeskusest