Anneli Lepp Jazzkaare pressikeskusest vestles vahetult pärast Supersilenti kontserti Rotermanni Soolalaos ansambli trompetisti Arve Henrikseniga. Ta uuris, millise mulje jättis vahetult enne Supersilentit esinenud Luarvik Luarvik.
“Mulle meeldis kontserdi teine pool. Alles siis hakkasin nautima. Algus oli pisut liiga fragmenteerunud ja minu jaoks mitte piisavalt selge.
Muusikutevaheline omavaheline suhtlus tundub olevat väga sarnane sellega, mida me Supersilentis teeme. Ma ei tea kui kaua nad koos on mänginud, aga mulle tundub, et kui nad veel mõne aasta selle koosseisuga jätkavad, siis nad suudavad oma muusikast ära võtta kõik selle, mida tegelikult ei ole vaja mängida, mis tuleb niigi välja.
Ma ei tunne nende muusikute tausta, aga mulle meeldib see, mida nad teevad. See on kohati naiivne ja väga ambitsioonikas, aga seda just positiivses mõttes. Tahaksin neid plaadilt kuulata, kuna mind häiris siinne helikvaliteet. Parema heliga oleks saanud tunduvalt rohkematele asjadele tähelepanu osutada ja detaile välja kuulata.