Jazzkaare teise päeva lõpetas duo Raivo Tafenau (saksofon) ja Meelis Vind (klarnet), kes astusid üles Niguliste kirikus.
Kahe pillimehe töö ning saali kaja tulemusena jõudis osa muusikat otse kuulaja alateadvusse, läbimata n-ö kõrvadega tajumise fraasi.
Uitavad ja ruumi kõlaga eksperimenteerivad fraasid andsid publikule vabad käed, et mida selles kuulda: kord linnulaulu, kord kerkisid silme ette ulmelised vaimud. Muusikud oleksid justkui imiteerinud nii inimhäält kui ka masinlikumat heli. Mõnel hetkel kõlasid kaks puhkpilli pigem mehhaanilise orkestri ehk siis kiriku orelina.
Tafenau, Vindi ja kaja koostöö tulemusena oli Niguliste õhk paks muusikast.
Duo saksofonist Raivo Tafenau tunnistas, et kirikus mängimine nõuab tarkust, kogemust ja rahu. “Siin majas mängin ma alati teistmoodi,” võrdles ta Nigulistet muude paikadega, lisades, et huvitav on esineda nii keerulise akustikaga kohtades, kus peab suhtlema ruumiga, kui ka näiteks jazz-klubides, kus saab rohkem süveneda sellele, mis otse enda sisemusest tuleb.
“Klubis on olemine vabam ja emotsioon, mida endast välja annad, võimsam. Kirikus peab hoidma tunded ja mõistuse tasakaalus. Tänasega sarnastel mängudel on kontakt publikuga alati sügavam. Kuulama tulnud inimene, teab alati, miks ta on tulnud. Ta istub siin ja laseb muusika endast läbi.”
Seega esineja ja kuulaja vaheline kontakt on maksimaalselt läbi muusika ning sõnu tuleb kasutada palade vahel vähe. “Väga tänulik publik on alati, “lisab Tafenau.
“Loodan, et järgmisel nädalal jätkub aega ka ise mõnel Jazzkaare kontserdil kuulaja olla.”
Grete Soosalu Jazzkaare pressikeskusest