Õhkkond on tuntavalt ärev, kui sisenen esmaspäeva õhtul Viru Grande saali. Käes on oodatud hetk – lavale saabub Marc Ducret koos oma trioga.
Alustatakse kohe rütmikalt ja temperamentselt. Esituses on tunda Ducret´ kunagist tahtmist trummariks saada, sest kõigil lugudel on tugev rütmipõhi. Muusika lausa voolab muusikutest läbi. Seda on ka näha Ducret´ väljendusrikkas näos ja plastilistes liigutustes. Muusikud kontakteeruvad ja räägivad vahepeal omavahel.
Nad ei allu reeglitele, ei tunnista piiranguid. Kohati tundub et laval on kaos ja muusikud on kaotanud eneste üle igasuguse kontrolli, kuid peagi vahetatakse mõni sõna või pilk ja muusika võtab teise kursi.
Ühes loos on Ducret´l ka sõnaline osa prantsuse keeles, mil ta ise ka samal ajal kitarri mängib. On tunne nagu võistleksid hääl ja kitarr omavahel. Trummar ja kontrabassist võtavad vahepeal poognad ja tekitavad oma pillidel kõledaid helisid. Sel hetkel mõistan täiesti Ducret´ mõtet, et miski pole vale kui see on sinu – tuleb sinu seest, isegi kole heli või sound.
Nende mängumaneer on nii isikupärane, et see ei saagi kusagilt mujalt tulla kui vaid neist endist. Tundub nagu laval ei oleks inimene, kes mängib kitarri, vaid üks tervik. Pill on vaid vahend eneseväljenduseks.
Lõpupoole mängitakse ka üks lugu, mis on täiesti “normaalne”. Publik on hämmelduses. Muusikutele teeb see silmnähtavalt nalja. Nagu ironiseerimine kõige tavalise ja harjumuspärase suhtes.
Enne viimast lugu kiidab Ducret Eesti publikut. Ütleb, et nad on palju kontserte andes ringi reisinud ja igasugust publikut näinud, kuid Eesti publik läheb asjaga kaasa.
Veel kiidetakse jazzkaare tiimi, kes teeb oma tööd professionaalselt ja südamega!
Marc Ducret´trio kontserdil käis Kaisa Tahlfeld Jazzkaare pressikeskusest.