Esitusele tulnud originaallooming ja juba klassikaks saanud lood põimisid endas Ameerika mandri põhja ja lõuna osa rütmi- ja meloodiamustreid ning lõid kokkuvõttes ainulaadse ja omapärase muusikakanga. Ester Eggert küsitles publikut.
Reedel, 24. aprillil seisis Vene kultuurikeskuse suure saali lavalaudadel Kuuba jazz‘i suursaadik maailmas, Paquito D’Rivera. Vanameister ja tema ülimalt omanäolised kaasmuusikud tegid kontserdi kavaga sügava kummarduse bebop‘i juhtfiguurile, trompetimängija Dizzy Gillespie’le. Esitusele tulnud originaallooming ja juba klassikaks saanud lood põimisid endas Ameerika mandri põhja ja lõuna osa rütmi- ja meloodiamustreid ning lõid kokkuvõttes ainulaadse ja omapärase muusikakanga.
Ester Eggert vahendab publikumuljeid.
Tiit (23), üliõpilane:
See muusika oli liiga keeruline minu jaoks. Tulin siia rohkem sõbraga kaasa ja ise ei ole nii suur jazz‘i austaja. Viimane lugu oli tegelikult päris tore. Seal oli rohkem neid Kuuba rütme ja selline „kuum“ muusika meeldib mulle väga.
Andero (35), IT-mees:
Väga lahe! Mul on kodus hulk Paquito plaate, aga nüüd sai lõpuks asja live‘is ka kuulata. Bänd mängis superhästi kokku. Ainult, et ma ei tea, kui kaua see bassimees seal koosseisus olnud on. Tema tundus kuidagi noor ja ebakindel. Muidugi kontserdile tulles ma juba teadsin mida oodata, aga nüüd tagantjärele võin öelda, et see kontsert ületas ootused. Natukene lühikeseks jäi ainult…
Liina, keemik:
Ma juba mingi kuus aastat olen endale sihiks võtnud iga aasta vähemalt ühel Jazzkaare kontserdil käia. Kuna olen jazz‘i suhtes üsna võhik, valin kontserdid tavaliselt huupi. See aasta läks igal juhul valik kümnesse. Kontsert meeldis väga. Ega nagu ei oskagi öelda, mis selles nii head oli, aga kuidagi kõik see kokku. Ma kohe märkisin endale Dizzy Gillespie nime üles. Homme lähen plaadipoodi ja ostan kodus kuulamiseks midagi selle mehe loomingust.