Nääpsuke, kuid võimsa häälematerjaliga Ana Moura suutis mõne hetkega publiku endaga ühes rütmis hingama panna.
Neljapäeval, 23. aprillil küttis publiku emotsioone üles Portugali fado lauljatar Ana Moura . Fado kui saatuselaul peaks ehk küll pealiskaudsete tähelepanekute kohaselt pigem nukker olema, kuid lõunamaised muusikud tõid selles esile hoopis meeleolukalt lõbusa külje.
Publiku ja oma arvamust vahendavad Triinu Laan ja Ester Eggert.
Ana Moura võimas vokaal ning puhas ja traditsiooniline lähenemine oli täis ehtsust ja siirust. Juba aastakümneid on laialt levinud jazz‘i rikastamine maailmamuusika elementidega. Nüüd siis seisis Tallinna publiku ees nonde elementide varamu Ana Moura ja tema kaasmuusikute näol.
Nääpsuke, kuid võimsa häälematerjaliga Ana Moura suutis mõne hetkega publiku endaga ühes rütmis hingama panna, kuulates nii võimast ja külmavärinaid tekitavat ning hinge minevat laulu. Selleks ei pidanudki portugali keelest aru saama, et mõista, millest Moura laulis, vähemalt nii tundus saalis ringi vaadates, kui nägid, kuidas kuulajad lauljannale kaasa elasid, plaksutasid ja hiljem ka portugali keeles laulsid.
Jaanus (43):
Väga meeldis. Mu naine kuulis ja armus ära ja võttis mu vägisi kaasa ja nüüd ma armusin ka ära sellesse imekaunisse lauljasse ära. Kõige rohkem meeldis muidugi ise kaasa laulmine.
Annika (42):
Mina kuulsin raadiost, Anne Ermi Jazzkaare saates lasti paar laulu ja mul tulid pisarad silma, mõtlesin, et ma tahan seda veel kuulata. Teda lavalt näha-kuulata jättis palju parema elamuse kui oodata võisin. Tema kaasaelamine, see kuidas ta oli üleni muusika sees, seda oli nii vahva vaadata.
Lehti (55):
Kontsert võttis lausa sõnatuks. Me käisime suvel Helsingis juhlapäevadel ja flamenco kontserdil, eelmisel õhtul oli tema kontsert ja sinna kahjuks ei saanud. Nüüd olime nii rõõmsad, et ta tuli otse koju kätte. Väga meeldis, ta oli nii lihtne ja laulis nii kaua aega järjest, üldse ei tüdinenud ära. Viimase lauluga tuli isegi Portugali pilt silme ette, kuigi ma pole Portugalis käinud, nii võimas oli see esitus.
Kati (35):
Tulin kontserdile sellepärast, et mul on huvi Portugali vastu. Nii põnev maa ja nii harva esineb siin selliseid artiste. Esimest korda kuulsin ka sellist sõna nagu fado, tahtsin teada saada, mis asi see on. Lauljatari hääletämber mulle väga ei meeldinud, kõrgetel nootidel meenutas natuke Mireille Mathieu’d. Samas tema madal hääletämber oli minu jaoks liiga jõuline ja ei olnud vastavuses tema olemusega. Tal oli nii võimas hääl, et kohati oleks tahtnud, et ta laulaks ilma mikrofonita. Kui ta publikuga verbaalselt suhtles, siis ta oli väga naiselik ja sensuaalne ja tundus huvitavam kui lauldes. Väga meeldis valgustehniku töö, mis segas mürkrohelist ja lillat punasele põhitoonile juurde ja andis nii häälele õige tausta. Muusika ise meenutas mustlasmuusikat ja väga meeldis see, kuidas ta publikuga kogu aeg suhtles, püüdis ise eesti keelt rääkida ja lasi meil portugali keeles lauda.
Tiia-Maria (45):
Vaimustav. Hoidsin terve kontserdi aja pisaraid tagasi, nii läks hinge ja käed on plaksutamisest punased. Õpin portugali keelt ja armastus selle maa vastu on juba aastaid. Nii hea diktsioon oli tal, et absoluutselt kõigest sai aru, mida ta laulis. Kahju ainult, et inimesed ei tea sellest zhanrist mitte midagi, rohkem peaks tutvustama inimestele seda muusikat.
Katrin (38)
Super kontsert. Oskan ka Portugali keelt ja me käime juba aastaid Jazzkaarel ja alati vaatame, kas on mõni Portugali või Tšiili kontsert, kuhu tulla. Seda muusikat peab lihtsalt elavas esituses kuulama, see on nii võimas. Lihtsalt vapustav elamus.
Hannes, juhtivtöötaja:
Mulle tõesti väga meeldis. Just emotsioon oli hea. Ega ikka tavaliselt Eesti publik nii tuliselt kaasa laulma ja plaksutama hakka. Vahepeal tundus, et muutub selliseks „süldimuusikaks“, aga tegelikult kokkuvõttes jäi väga hea mulje.
Jekaterina, õpetaja:
Tore oli. Esiteks muidugi lauljatari kaunis ja kandev hääl. Ta oleks võinud ilmselt ilma mikrofonita ka laulda. Ja teiseks olid saatepillid väga lahedad. Just see keelpillide kokkukõla ja et ei olnud mingisugust elektroonikat. Akustiline basskitarr oli eriti maalähedase ja maheda kõlaga.
Inna, vabakutseline:
Tantsida oleks tahtnud, aga kahjuks polnud pingiridade vahel ruumi. Igaljuhul väga meeleolukas kontsert. Üldiselt ma küll suur kontserdikülastaja ei ole, aga kui alati nii vinge kogemus garanteeritud oleks, käiksin nädalas kohe mitu korda muusikat nautimas.
Ana Moura, Portugal
23. aprillil kell 21.00
Vene Kultuurikeskuse suur saal