Taani kollektiivi New Jungle Orchestra paljurahvuselises seltskonnas astus Jazzkaarel külalisena üles ka Eesti andekamaid kitarriste Jaak Sooäär. Pärast kontserti isa juubelile rutanud muusik leidis enne aega vastata mõnele küsimusele.
Kuidas Te New Jungle Orchestraga kokku sattusite?
Orkestri juhi Pierre Dørgega kohtusin ma tegelikult juba oma esimesel koolipäeval Kopenhaagenis. Peale selle on bändis mitmeid mu koolivendi. Selles mõttes on nad täiesti kodune seltskond ja ühise keele leidmine mingeid raskusi ei valmistanud.
NJO muusika ja selle esitamise viis on taotluslikult naljakas.
Ma arvan, et nali ei tohi olla punnitatud. Nali võib olla, kui ta tuleb asja juurde loomulikult. Aga iseenesest ei pea muusika naljakas olema.
Mida orkestriga mängimine kitarristile annab?
Minul oli huvitav vaadata tööprotsessi seestpoolt. Ma tean seda bändi väga hästi ja olin neid enne näinud vähemalt viieteistkümnel kontserdil. Materjal on ju tegelikult väga konkreetne, aga Pierre´i juhtimisel kukub ta igal kontserdil erinevalt välja. Ta paneb selle kontserdi tükkidest kokku. Seda protsessi on huvitav jälgida. Nii elavat muusikat ei näe just tihti.
Kui suure osa NJO mängus moodustab improvisatsioon?
Ikka suur. Mängus on küll väga konkreetsed arranzheeringud, aga nad käivad vastavalt vajadusele koos improvisatsiooniga.
Kontserdil tuli esitusele ka üks Teie kompositsioon. Kust Teil tuli mõte NJO-le eesti regilaulul põhinev lugu kirjutada?
Tegelikult tegi NJO algselt afromuusikat. Mõjutusi saadi omal ajal Euroopasse elama tulnud Lõuna-Aafrika Vabariigi muusikutelt. Hiljem on nad võtnud palju indoneesia ja bali mõjutusi, teinud plaadi hiina muusikaga. Samas on nad seda ikka omas stiili teinud. Nii ma mõtlesingi, et võiks nende stiilis kasutada ka eesti muusikat. Kõige toredam oli panna nad regilaulu laulma peale eesti keele ka taani keeles. See on nende rida. Sain eesti asja ajada nende keeles ja ma arvan, et see oli lõbus. Vähemalt bändis tegi asi kõigile nalja.
Küsis Tõnis Tatar Jazzkaare pressikeskusest