Ansambel Paabeli esimese plaadi esitluskontserdid toimuvad 12.–21. märtsini Kuressaares, Võrus, Viljandis, Tartus, Pärnus ja Tallinnas.
Muusikailma vanajumala selja taga on Viljandi kultuuriakadeemia ansambel Paabel. Põhjaliku kaalutluse järel end pärimus-fusion’i viljelejateks pidav seltskond üllitab neil päevil debüütalbumi «Epöpoa» (see ei ole trükiviga!) ja asutab tuurile. Kirsimäe aida kohviku vestlusringi kogunesid Tanel Kadalipp, Erko Niit, Arno Tamm ja Tõnu Tubli.
Ansambliga vestles Maian Kärmas.
Loe pikka intervjuud 10. märtsi Postimehest.
Alustuseks saate taga rääkida Sandra Sillamaad, kes õpib praegu Rootsis. Tema on «süüdi» Paabeli sünnis.
Arno: Sandra otsustas minna Põlva folgile, mis on rahvamuusikatöötluste konkurss. Ta tahtis osaleda millegi põnevamaga ja teha projekti džässitudengitega. Niimoodi vähehaaval korjaski ta meid maja pealt üles.
Kas nimi Paabel oli juhuslik või on selle ajalooline tähendus seotud ansambli meelestatusega?
Tanel: Bänd sündis ajal, kui nägime filmi «Paabel», kus seda sõna kasutati, märkimaks erinevate kultuuride segu. Kuna me just otsisime nime, siis pakkusingi välja Paabeli kui segu kõikvõimalikest stiilidest. Alles hiljem hakati küsima, kas see on seotud torni ja religiooniga.
Teie seaded teevad kontsertidel väga julgeid ja ootamatuid pöördeid. Kas te ei karda, et kuulajad ree pealt maha kukuvad?
Arno: Vastupidi. Näiteks professionaalse muusiku Marko Mäe kommentaar oli, et sa lähed Paabeli kontserdile ja juba ootad, et mingi hullus tuleb või midagi pööratakse pea peale.
Tõnu: Kui kunagi hakati bändi looma, oli Tanel esimene, kes kasutas sõna, mis mulle väga meeldib – sünergia. See on asja juures kõige olulisem. Laval ongi tore see, et kõik jääb lahtiseks. Lood on teada, ideeliselt on neil ka vormid, kuid metsikult keerulised vormid, mis kogu aeg ajavad juhtme kokku. Samas jääb võimalus laval kõigiga suhelda ja sealt see tekib.
Loe edasi ajalehest Postimees .